"Ära mõtle üle!"

“Ära mõtle üle!!!”

Lihtne öelda, mitte nii lihtne teostada. Ilmselt need, kes on proovinud, on kogenud. Mina küll vähemasti korduvalt 🙂

Nii tahaks ju kõigest aru saada ja analüüsida, miks see on nii ja see on nii. Ja kust see üldse tuleb ja kuidas ma saan nii teha, et kõik oleks korras ja kontrolli all kogu aeg?

Meel on üks ütlemata tuttav ja “turvaline” ruum, kus viibime väga suure osa oma elust. Keegi pole ju meile rääkinud seda koolis, et saab ka mingites muudes ruumides ringi uitada ja kolistada, kui mitte oma meeles ja mõtetes.

Aga siis on veel ju keha. Ja tunded. Energeetika. Jne.

Isegi kui hakata praktiseerima somaatikat või kehas olemist, siis ikka ja jälle kipume takerduma sinna, et avastame ühtäkki, et oleme mõttetegevusega täiesti märkamatult liikunud homsesse päeva või aktuaalsetesse teemadesse. Või siis üritades kehas kohal olla, hakkan ma arvama, mida ma tunda võiksin praegu, selle asemele, et seda päriselt tunda.

See ongi nii. Ja see on normaalne. Selle eest ei peaks kohe mitte ennast nahutama, vaid pigem armastavalt suhtuma iseendasse ja tabama ära selle koha, et meel on praegusel hetkel see turvaline keskkond, mis on olnud harjumuspärane olemise ruum, võibolla terve elu. Ja sinna põgeneda on päris mugav isegi. Ja iseeneslik.

Ja kui ühtäkki tekib soov hakata rohkem aega veetma kehatasandil, tunnetetasandil, siis meele jaoks on see meeletu lausa! Seda kõike on liiga palju. See on ohtlik isegi, turvaline kohe kindlasti mitte. Sest seal kehatasandil - no sealt võib leida kõiksugu ebamugavaid ja pimedaid kohti, mida kõigest väest olen elu aeg võibolla proovinud mööda vaadata ja mitte tunda.

Meel võib selle peale hakata genereerima igasuguseid lugusid, miks mitte kehasse maanduda, ta võib pelgalt sellest mõttest paanikasse sattuda.

Ja ometi on meie meelel ju nii oluline roll. Ta pakubki väga sageli pelgupaika, kui satume millegi otsa, mida tunda ei tahaks. Siis on lihtsam seda analüüsima hakata. Sest siis liigub tähelepanu keha asemel pähe. Mõnikord on see vajalik.

Ja meele abil saame õigupoolest väga palju asju oma elus lahendada ja ära teha. Aitäh talle selle eest.

Aga kui tahaks ikka hakata uurima, mis seal kehatasandil siis toimub. Miks mõnikord valutab siit või miks on mõni koht päris tundetu?

Nii oluline on hakata tegeme seda vaikselt. Samm sammult. Et mitte paanikatsooni otsejoones sattuda, vaid tükk tüki haaval - natuke tunnetada keha ja siis liikuda mujale. Jälle natuke tunnetada keha ja jälle liikuda tähelepanuga mujale. Et oleks turvaline.

Ja turvatundest saabki kõik alguse. Kui loome kogemusliku turvatunde, kasvõi vähekene oma kehale ja närvisüsteemile, siis saame temaga koos avastama minna.

Ja teha seda just nii suurte või väikeste sammudega, nagu räägib keha ja süsteem. Sest muidugi meel tahaks ju kohe tiigrihüppeid teha ja kõik asjad korraga ära tunda ja lahendada. Nii ta ju toimbki. Aga siin ja praegu on vaja kuulatada hoopis keha ja närvisüsteemi ning liikuda just nii aeglaselt edasi, kui kõige aeglasem osa minust.

Somaatika töötubades seda teemegi. Igal ühel on oma tempo ja omad tiigrihüpped või teosammud. Kõik on okei. Kõik on õige. Kõik on armastamist ja hoitust väärt. Oleme õrnad iseendaga.

Järgmisel nädalal, teisipäeval, jälle praktiseerime koos 19:30