Kuidas oma närvisüsteemis navigeerima hakata?

Somaatika online töötoas õpime looma kontakti oma autonoomse närvisüsteemiga. Autonoomne närvisüsteem, millel on kolm põhilist operatsioonisüsteemi, töötab selleks, et kaitsta meid ning et hoida meid elus. 

Me ühendume närvisüsteemiga läbi keha ehk somaatilisi praktikaid ja rännakuid tehes. 

“Puhka ja lõdvestu” - inimese loomulik olemise viis, kus on tasakaal, sisemine rahu ja terve olemine.

“Võitle ja põgene” - stressireaktsioon, mis lülitub sisse, kui on vaja reageerida, vastata, suhelda, lahendada.

“Tardumine” - traumareaktsioon, mis lülitub sisse, kui närvisüsteemi jaoks on hetkeolukord liialt intensiivne ja ülekoormav ning närvisüsteem hindab, et ta ei tule olukorra lahendamisega toime, mistõttu tekib vajadus "põgenemise" või "võitlemise" asemel ja ellujäämise nimel lülituda ümber energia säästurežiimile.

Õppides ära tundma ja märkama, kus ma parajasti asetsen ja mis mind trigerdab, on võimalik mõista, kuidas ma toimin ja miks see nii. See ainuüksi annab juba nii palju juurde, et pehmemalt ja armastavamalt iseendasse suhtuda. 

Somaatilises töötoas õpime tehnikaid, kuidas on võimalik toetada oma keha ja närvisüsteemi tasakaalu tulemisel või tasakaalu hoidmisel.

Alljärgnevalt saab lugeda kolme erineva närvisüsteemi reaktsiooni kohta - tardumine ehk traumareaktsioon, “võitle ja põgene” ehk stressireaktsioon ja “puhka ja lõdvestu” ehk meie naturaalne olemise viis. 

Nad erinevad teineteisest tohutult.  Neil on oma lugu ja kogemus, mis nendega kaasas käib. Igal ühel neist on ääretult oluline roll elus ja ellujäämisel. Samas võib juhtuda, et erinevatel põhjustel on tekkinud olukord, kus närvisüsteem takerdub ning ei leia iseseisvalt teed tagasi koju ehk meie naturaalsesse olemise viisi, milleks on “puhka ja lõdvestu”. 

Tardumise ehk traumareaktsiooni iseloomustavad mõtted ja tunded alljärgnevast:

"Ma ei suuda otsustada. Ma ei taha otsustada. Ma olen kinni. Tahan olla nähtamatu. Olen teistele meelejärgi, et neile mitte tüli tekitada. Olen lihtsalt nii aeglane. Lükkan edasi otsustamist, tegutsemist, ebamugavaid asju. Elu juhtub minuga. Olen ohver. Kõik on mõttetu. Mul on nii raske. Olen nii kurnatud. Olen täiesti tühi. Olen läbipõlenud. Mul ei ole midagi anda. Kõike on liiga palju minu jaoks. Ma ei jaksa enam. Ma ei hooli millestki enam. Täiesti suva kõigest. Tahan ära. Ma ei tule toime. Olen täiesti ülekoormatud. Minu kohal on must pilv. Mind ei huvita midagi. Ma ei taha kedagi näha. Olen depressioonis. Ma ei jaksa suhelda inimestega. Ma ei saa voodist välja. Olen kohmakas ja pillan asju. Raske on ühenduda ümbritsevaga. Justkui udu sees olen. Kogen keskendumisraskuseid ja ajuudu. Kaon pidevalt justkui ära kuhugi. Unustan tihti. Olen täiesti laiali. Väga raske on kohalolus püsida. Ma olen nagunii alati kõiges süüdi. Lihtsalt lohisen läbi elust."

“Võitle ja põgene” ehk stressireaktsiooni kogemus on sageli selline, nagu tunded ja mõtted alljärgnevast:

"Mul ei ole aega. Aeg ju liigub nii kiiresti!! Mul on väga palju asju vaja ära teha! Ma võitlen iga päev oma ellujäämise eest! Pean oma heaolu eest võitlema! Ma ei suuda paigal püsida. Mitte midagi tegemine on kasutu. Pausi võtmine on nii ebamugav minu jaoks. Olen rahutu ja kärsitu. Olen ärevil, et midagi juhtub. Olen valmis reageerima koheselt! Ehmun kergesti kõige peale. Ärritun iga väikse asja peale. Olen üliaktiivne ja minu mõttetegevus on kaootiline ja intensiivne. Kaldun agressiivsusele. Mul on raske viha talitseda. Teen sadat asja korraga. Kipun üle rapsima asjadega. Kiirustan igale poole. Leian ennast pidevalt konfliktidest. Näen ohtu igal pool varitsemas. Olen paranoiline. Olen orav rattas. Mul on probleeme unega. Raske on keskenduda. Mul pole aega puhata! Mul on vaja vastu astuda kõigile ja kõigele. Reageerin üle. Olen pinges. Ma pean kõike kontrollima!"

“Puhka ja lõdvestu” reaktsioonis olles kogen elu peamiselt niimoodi:

"Ma armastan elu. Olen ühenduses iseendaga. Olen avatud elule ja väljakutsetele. Mul pole probleeme, vaid on võimalused. Olen õnnelik. Olen oma elu looja. Tunnen kergust ja armastust kõige vastu. Olen inspireeritud ja loov. Kogen elu kohalolus, olen siin ja praegu. Usaldan elu. Tunnen turvatunnet. Ma ei pea tõestama kellelegi midagi. Tean, kes ma olen ja armastan seda. Mul on energiat, et oma unistusi ellu viia. Mul on alati aega. Olen maandatud ja tasakaalus. Jõuan alati sinna, kuhu vaja ja ma ei jää millestki ilma. Tunnen ennast hästi, tunnen ennast hästi oma kehas. Minu keha ja meel on lõõgastunud. Ma suhtlen inimestega hea meelega, aga naudin ka omaette olemis t väga. Mulle meeldib kuulata muusikat, aga vaikuses olemine on ka väga mõnus. Elu on ilus. Olen oma väes."

Äratundmisi võib leida neist kõigist kolmest. Aga milisest kõige enam laused või mõtted kõnetasid, annavad aimu, millises autonoomse närvisüsteemi reaktsioonis ma toimetan parajasti ja millises kaldun kõige enam viibima.

Kroonilised haigused ja hädad saavad alguse sellest, et oleme kinni jäänud nö lõpetamata traumatsüklisse, see tähendab, et närvisüsteem ei leia ise teed tagasi koju ehk meie naturaalsesse “Puhka ja Lõdvestu” seisundisse ning püsib stressi- või traumareaktsioonis pikema perioodi jooksul.

Samm-sammult on võimalik oma närvisüsteemi lähemalt tundma õppida ning hakata aina enam arvestama tema vajadustega ning pakkuma talle seda, mida ta vajab, et leida tee tagasi koju.