Väike Sädemeke on nüüd juba 4-kuune. Aeg on läinud kiiresti. On olnud ilus, väga ilus aeg. Raske ka. Minu päevad koosnevad enamasti pesu pestes, koristades, beebit tissitades, mähkusid vahetades, sekka söögitegemist, vahepeal on aega ka kuulata mõnda podcasti või kooliasju uurida, laulnud olen ka veidi. Tunnen, et tahaksin olemas olla oma suuremate laste jaoks sama palju nagu enne Sädemekese tulemist. Ja muidugi sama moodi ka oma partneri.
Reaalsus on, et see pole võimalik ja ma soovin endalt ebareaalset.
See on justkui, et ööpäevas on 24 tundi, mis on täidetud tegemistega ja siis tuleb perre uus liige ja tahaks, et tema tulemisega lisanduks ööpäevale veel lisa, näiteks 5 või 6 tundi. Et kõik saaks olla nii nagu enne oli. Mõistus ju ütleb ka, et see on võimatu, süda aga üritab aega venitada pikemaks. Aga miski pole nii nagu enne oli. Kõik on muutunud.
Tunnen, kuidas olen täidetud sellest mõnusast tundest, mida pakub lähedus, ühendus ja füüsiline puudutus. See anum on täidetud ja päevast päeva saab see aina ja ikka täidetud tundes Sädemekest oma keha vastas, vaadates talle pikalt silma, andes talle rinda, silitades ja paitades teda. Need on need kohad, kus enne Sädemekese tulekut oli minu partner, välja arvatud imetamise osa :) Tema täitis minu läheduse ja ühenduse vajaduse anumat ja mina tema oma.
Nüüd on fookus liikunud paratamatult mehe pealt mujale ning see teeb natuke haiget. Päris esimestel kuudel oli veel raskem, siis keha oli intensiivsemalt taastumise faasis, tundsin, et olen vaid kaks suurt ja paistes liikuvat piimalähkrit ning mind ennast polegi olemas. Seda kohta, et mehe jaoks olemas olla ei eksisteerinud, sest ma ei tundnud ennast naisena, olin 110% ema. Nüüd, kui 4 kuud on täitunud ja Sädemeke sööb juba veidi harvem kui iga 2 tunni tagant, siis olen juba natukene tundnud ennast ka naisena. Tahaks juba vahepeal ennast ilusamini riidesse panna, selle asemel, et kanda kogu aega piimaokseste õlgadega pluuse, tahaks juba vaikselt ja natukenegi uuesti kodust välja saada, et suhelda sõpradega ja toimetada neid toimetusi, mida Elo armastas teha. Valgus selles osas ka pisut paistab tunneli lõpus. Ja see toidab vaimu.
Iga suhte üks suuremaid väljakutseid on lapse saabumine perre. Naise tähelepanu ja energia on suunatud täielikult beebile ning mehel justkui pole ruumi selles kohas. Sest tekkinud on uus “paar”. Mehe ja naise vahel toimub paratamatult kaugenemine, sest aega ja energiat ei jagu naisel võrdselt mõlema jaoks. See on keeruline koht ja pole pole ime, et paljud suhted katki lähevad, kui lapsed on väiksed. Ükskõik kui teadlik on mees, siis kõrvalejäetust tunneb ta ikka. Ka mina tajun seda, kuhu mu energia hetkel suuremas osas voolab ning tunnistan, et nr 1 minu elus on hetkel Sädemeke. Räägin ju teistele oma koolitustel, kuidas lapsed ei peaks olema elus kõige esimesel kohal ja no näed siis, ise feilin praegu.
Gunnar Aarma ütleb, et mees peab alati jääma naise esimeseks lapseks. Anatoli Nekrassov toob välja, et lapsed peaksid olema elus alles 4. kohal ja nende ees nr 1 Mina ise nr 2 Suhe nr 3 Kodu. Ja kui need esimesed kolm on täidetud, siis on lapsed juba iseenesest õnnelikud.
Enesele ausalt otsa vaadates ei näe aga seda kohta, kuidas siis oma praeguse elukorralduse juures prioriteedid kiiremas korras õigesse järjestusse saada. Eks ole väike Sädemeke ilus kogemuse ja õppimise koht meile kõigile siin peres ja ta on ju nii pisike veel, see on täiesti loomulik, et ta vajab suuremat osa minu tähelepanust ning öösel magab meil kaisus.
Aga mida saan ka teha, et samm sammult seda laeva keerama hakata, et kõigil oleks siiski hea?
Aeglaselt pikka mööda. Andes endale aega. Jagades möödaminnes paituseid ja puudutusi oma kallimale, õhtul voodisse heites või öösel kui saame kasvõi mõneks hetkeks teineteise kaissu nahk-naha kontakti, siis see on juba võit! Mõned hommikud, kui Sädemeke pikemalt magab ja Kallis on kodus, siis kallistame pikalt või istume vastakuti ja vaatame teineteisele silma. Lihtsalt vaatame vaikuses. Need on need kohad, kus on võimalik ühenduse katkemist ära hoida ja vaikselt meid lähemale kokku tuua. Kui õhtul uni murrab maha juba enne pea padjale maandumist, siis teadlikult tuleb võtta mõned hommikud ja kasutada vaba hetke kasulikult ära.
Kui seda spontaanset hetke, kus järsku lahvatab kirg meie vahel põlema ja meid magamistuppa saadab, ja parasjagu Sädemeke magab ka veel!!, võib ootama jäädagi, sest momenti sellist ei teki päevi või isegi nädalaid järjest, no siis ei jää muud üle, kui tuleb kalendrisse kirja panna, et ühel konkreetsel
päeval lihtsalt võtame hetke, et koos olla ja leiame nui neljaks selle lahenduse.
Need on need kohad, kus mõistus tuleb appi ja annab märku, et seda on lihtsalt vaja teha, ka siis kui minu keha otseselt ei janune, sest puudutuse ja intiimsuse anum on beebi kaudu täidetud.
Ja muidugi ikka vana hea kommunikatsioon - rääkida rääkida rääkida ja jagada partneriga neid kohti, kus on raske?, kus vajadused on katmata?, mida me üldse praegu vajame?. Siiralt ja läbi südame ja läbi enda kogemuse. Isegi suhteaudit, mida oleme kord kuus ette võtnud, on jäänud Sädemekese tulekuga tegemata juba mitu mitu kuud..
AGA ma saan ja võin ikkagi olla endaga õrn ja hell. Isegi siis, kui asjad ei ole praegu nii “nagu peab”, siis annan endale aega ja kasvõi tibusammul liigun endale soovitud suunas. Sest elu ju ongi selline, täis muutuseid, väljakutseid, enese ületusi, õppetunde ja ka ootamatuseid.
コメント