Psühholoogiaalane lehekülg Psychology Today kirjutab ühes oma artiklitest paljude inimeste poolt unustusehõlma langenud suhtlemistüübist – puudutusest ja avardab selle ürgse suhtlustasandi telgitaguseid. Artikkel kõnetas mind ning soovin jagada artikli sisu ka teiega.
Puudutus on esimene tunnetus, mida sündides omandame. Aga see on ka salajane relv paljudes edukates suhetes.
Kujuta ette, et oled teisipäeva hommikul rahvarohkes metroos või näiteks linnaliinibussis. Unised reisijad püsivad vaikselt oma mõtetes, suikumas unne ümbritsevatest vibratsioonidest ja helidest.
Väike laps, kes istub kärus, jälgib murelikul näoilmel ja tähelepanelikult oma kaasreisijaid. Ta pöördub kindlustustunde otsimiseks oma ema poole ja sirutab tema suunas oma väikese käe. Ja nõnda vaikselt ema kätt hoides, seda vaheldumisi pigistades ja vabastades, rahuneb ta koheselt. Ta naeratab, pöörab end mujale ning siis võtab ta taas käe, pigistab hetkeks ja jälle vabastab.
Neiu, umbes kahekümnendates, istub jäigalt toolil, tema süles on nahast portfell. Korduvalt sätib ta juuksesalke oma näo eest eemale ja puudutab oma kaelapiirkonda. Tema alateadlikud ja veidi närvilised liigutused paljastavad ärevuse tänahommikul toimuva tööintervjuu pärast.
Paar, kes toetub tugipostile ei suuda varjata õrnust ja kiindumust teineteise vastu. Nad puudutavad sensuaalselt teineteise käsivarsi ning miilustavad ninadega juusteis.
Keskealine naine, kes on istmenurka surutud, müksab enesekindlalt küünarnukiga ja puusaga oma kõrval olevat noormeest, et endale ruumi teha.
Suutlikkus mitteverbaalselt suhelda ei ole mingi uus psühholoogiline leiutis; teadlased on pikka aega tegelenud emotsioonide ja soovide dokumenteerimisega, mida paljastavad meie hoiakud ja kehaline väljendus. Sellest pole kaua möödas, kui inimeste võimet emotsionaalset sisu edastada ja tõlgendada läbi puudutuse, peeti lausa kummaliseks. Imelik tundus see isegi teadlastele, nagu näiteks DePauwi ülikooli psühholoog Matthew Hertenstein'le, kes seda õpib. 2009. aastal tõestas ta, et meil on sisemine võime puudutades emotsioone dekodeerida.
Hertenstein lasi vabatahtlikel katse käigus edastada nende jaoks võõrale kinnikaetud silmadega isikule erinevaid emotsioone ja seda puhtalt puudutades. Paljusid osalejaid tegi see katse esialgu murelikuks, kuna meie ühiskond on välja kujunenud väga puudutusekartlikuks. Inimesed ei ole harjunud füüsiliselt puudutama või olema puudutatud võõra inimese poolt, tihti isegi mitte oma lähedaste poolt.
Kuid ometi katsealused puudutasid – oli see ju ülla eesmärgi, teaduse, nimel. Tulemused näitavad, et ükskõik kui ettevaatlikuks me puudutades muutume, on see alati varustatud võimega emotsionaalseid signaale saata ja vastu võtta.
Osalejad andsid tagasisidet 8 erineva emotsiooni kohta - viha, hirm, vastumeelsus, armastus, tänulikkus, kaastunne, õnn ja kurbus - täpsusega kuni 78 protsenti. "Ma olin üllatunud," tunnistab Hertenstein. "Ma eeldasin, et täpsus tuleb juhuslikus määras, nii umbes 25%.
Hertenstein'i ja ka teiste teadlaste varasemate uuringute tulemused on avaldanud sarnaseid tulemusi ka mujal, sealhulgas Hispaanias, kus inimesed on harjunud puudutuse kaudu enam suhtlema kui näiteks Ameerikas ja Inglismaal. Uuringud on läbi viidud ka Pakistanis ja Türgis. "Kõikjal, kus oleme seda uurinud, tunduvad inimesed olema võimelised nii suhtlema," ütleb ta.
Näib nagu ühendab meid kõiki oskus puudutusi tõlgendada ja mõista.
2012. aastal avaldati uurimus, mis tõendab ka selle võime olemasolu. Uuring tehti meeskonnaga, kes kasutas MRI skaneeringuid aju aktiveerimise mõõtmiseks inimestel, kes said uuringu käigus füüsilise puudutuse osaliseks:
Heteroseksuaalsetele meestele näidati videot meestest või naistest, kes olid väidetavalt nende jalgu puudutanud. Pole sugugi üllatav, et mehed hindasid teise mehe poolt pakutud puudutust vähem meeldivaks kui naisisiku puudutust. Aju skaneerimised näitasid, et osa ajust reageerib tugevamalt naise puudutusele kui mehe puudutusele. Tegelikult oli aga katses peidetud konks: need videod ei olnud tõesed, kõik katsealuste jalgu puudutanud isikud olid naised.
Tulemused olid hämmastavad, kuna uuringu aluseks olevale ajuosale peeti varasemalt iseloomulikuks võimet kodeerida vaid põhilisi omadusi, nagu näiteks pehmus või rõhk. See, et tema tegevus varieerus sõltuvalt sellest, kelle poolt arvas isik end puudutatud olevat, viitab sellele, et puudutuse emotsionaalsed ja sotsiaalsed aspektid on kõike muud, aga mitte eraldi osad füüsilistest aistingutest.
"Kui teine inimene Sind puudutab, pole teie aju seadistatud nii, et saata teile selle puudutusega seotud objektiivseid signaale," ütleb Scrippsi kolledži psühholoog, uurimuse kaasautor Michael Spezio. "Kogu puudutuse kogemus sõltub sind puudutanud inimese sotsiaalsest hinnangust temale."
Kui puudutus on kui keel, siis tundub, et me oskame seda instinktiivselt kasutada. Kuid ilmselgelt on see oskus, mida peetakse iseenesestmõistetavaks. Kui seda Hertensteine’i uuringus osalejate käest küsiti, alahindasid osalejad oma suutlikkust puudutuse kaudu suhelda. Isegi kui nende enda tegevused ja kogemused näitasid, et puudutus võib tegelikult olla isegi mitmekülgsem kui hääl, näoilme ja muud moodused emotsioonide väljendamiseks.
Näo ja hääle abil suudame üldiselt tuvastada üht või kahte positiivset omavahel mitte segiaetud signaali" ütleb Hertenstein. Näiteks on rõõm ainus positiivne emotsioon, mida on näo uurimisel usaldusväärselt dekodeeritud. H. uurimus aga näitab, et puudutus suudab anda tagasisidet mitmete positiivsete emotsioonide kohta nagu näiteks rõõm, armastus, tänulikkus ja kaastunne. Varem uskusid teadlased, et puudutus on lihtsalt vahend kõne- või kehakeele kaudu saadetavate signaalide täiendamiseks, "kuid näib, et puudutus on tunduvalt nüansirikkam, keerukam ja täpsem viis emotsioonide edastamiseks," ütleb Hertenstein.
Puudutus võib selgelt suurendada suhtluse kiirust: "Kui te olete teineteisele piisavalt lähedal, et puudutada, siis tihti on see kõige lihtsam viis mingit signaali edasi anda," ütleb Laura Guerrero, “Close Encounters: Communication in Relationships” kaasautor, kes uurib mitteverbaalset ja emotsionaalset suhtlemist Arizona Riiklikus Ülikoolis. See on äärmiselt oluline läheduse saavutamiseks. "Me tunneme inimestega tugevamat sidet, kui mängus on puudutused," märgib Guerrero.
Puudutuskeele jaoks sõnaraamatut ei leidu; kui midagi üldse, siis eksperdid on vaevu alustanud puudutuskeele grammatika ja sõnavara dokumenteerimist. "Leitud on, et teatud tundeid võib puudutamise kaudu näidata mitmel erineval viisil," märgib Hertenstein. Veelgi enam, puudutuse tõlgendus sõltub alati kontekstist. “Aju reaktsioon sama tüüpi kontaktile või puudutusele sõltub vägagi hetkeolukorrast ja keskkonnast. On suur vahe, kas oleme hetkel arstikabinetis või ööklubis. Aju reageerib erinevalt”, selgitab Scrippsi kolledži psühholoog Spezio.
Erinevaid puudutuse kaudu suhtlemise võimalusi uurides ilmneb nii selle suhtlusstiili mitmekülgsus, kui ka viisid selle paremaks kasutamiseks.
Meie kompimismeel on väga tundlik ning selle sügavam tunnetusoskus võib meile tegelikult väga kasulikuks osutuda – eriti mis puudutab positiivsemat suhtlemist ja kaasinimeste sügavamat tunnetusoskust.
Kuidas õppida puudutusekeelt?
Kompimismeele kaudu saame signaale juba enne oma sündi. Seda läbi amnionivedeliku, mis võimendab ema südamelööke ja nende jõudmist looteni. Pole ime, et puudutus mängib vanemate ja laste suhete jaoks kriitilist rolli: "See on äärmiselt oluline lapse ja tema eest hoolitseja vaheline suhtlemise viis," ütleb San Diego Riikliku Ülikooli kommunikatsioonikooli Emeriitprofessor Peter Andersen, “Nonverbal Communication: Forms and Functions” autor.
Puudutus suurendab ema ja lapse seotust ja seda sügavamatel tasanditel; puudutus saadab lapsele signaali, et ta on hoitud ja võib tunda end turvaliselt. Sõltuvalt puudutuse tüübist võib see tekitada positiivseid, aga ka negatiivseid emotsioone. Näib, et ema puudutus võib isegi leevendada valu, näiteks võib tuua, kui imikutelt võetakse vereanalüüsi.
Miamis asuvas ülikoolis nimega Miami School of Medicine töötav Tiffany Field, kes on ka puudutust uuriva instituudi nimega Touch Research Institute direktor, leiab, et puudutus massaaži kujul soodustab selliseid näitajaid, nagu näiteks parem magamine, väiksem ärrituvus ja suurenenud seltsivus imikute hulgas, samuti paranenud kasv enneaegselt sündinutel.
Oma elu jooksul pole me kunagi rohkem füüsiliselt puudutatud, kui seda lapseeas. Siis areneb välja meie füüsilise kontakti ja üldise füüsilise läheduse nö mugavustsoon (ingl. k nimetatakse teadusharu, mis seda uurib proxemics.) "Asjaolu, et kultuuriliselt on füüsiline kontakt inimeste vahel väga erinev, näitab meile, et see on valdavalt lapsepõlvest õpitud" ütleb Andersen.
Soojemas kliimas kipub olema rohkem kultuure, mis on liberaalsemad puudutamises kui külmemad piirkonnad (näiteks kreeklased versus sakslased). Selle põhjuseks on mitu hüpoteesi, kaasa arvatud asjaolu, et kõrgem ümbritseva õhu temperatuur suurendab naha paljastatavust (Kui nahk on rohkem paljas või kerge riietuse all, siis on võimalik puudutust paremini nahal tunda ja tunnetada, mis omakorda tõstab puudutamise sagedust"); päikesevalguse mõju meeleolule ("See suurendab partnerluse teket ning libiido kasvu - päikesevalguse puudumine võib muuta meid depressiivsemateks sooviga vähem suhelda"); ja migratsioonilised mustrid ("Meie esivanemad kalduvad pigem emigreeruma samasse kliimavööndisse, kust nad tulid. See mõjutab puudutamise hoiakuid").
Rolli mängib ka see, mis toimub koduses atmosfääris. Andersen märgib, et näiteks ateistid ja agnostikud puudutavad rohkem kui religioossed tüübid, "tõenäoliselt seetõttu, et religioonid sageli õpetavad, et teatud liiki puudutus on ebasobiv või patune". Puudutuse tolerants ei ole siiski kivisse raiutud. Teistsugustes kultuurides või isegi puudutamisaltite sõpradega aja veetmine võib suhtumist kergesti muuta.
Täiskasvanuikka jõudes on enamik meist ära õppinud selle, et puudutusega võid oma panuseid suurendada, eriti mis puutub läheduse saavutamist. Kui asjasse on segatud füüsiline kontakt, võib isegi põgus kokkupuude võõraga märkimisväärselt abistada ja tõhustada koostöö toimimist.
1976. aastal viidi läbi uurimistöö, mille käigus andsid ülikooli raamatukogu osakonnad õpilastele raamatukogukaardid. Erinevus oli, kas kaart anti õpilasele üle käe peal või mitte. Hilisemates intervjuudes õpilastega paljastus, et need, keda oldi kaardi üle andmise ajal puudutatud, hindasid raamatukogutöötajat ning ka raamatukogu ennast positiivsemalt. Mõju avaldus isegi siis, kui õpilased ise puudutust ei märganud.
Viimased uuringud on näidanud, et näiliselt väheolulised puudutused teenindaja ja kliendi vahel saavad näiteks ettekandjatele hiljem tasutud suuremate jootrahade näol; et inimesed ostlevad ja ostavad poodidest rohkem, kui kliendi ja teenindaja vahel on toimunud väiksemgi füüsiline kontakt, ja et võõrad on rohkem abivalmis, kui abi küsija ja võõra vahel on toimunud füüsiline puudutus. See detail suhtlemises aitab meil lihtsalt meenutada üht pisiasja – oleme siiski kõik sotsiaalsed olendid. "Paljudel juhtudel nendes uuringutes inimesed isegi ei mäleta, et neid on puudutatud. Nad lihtsalt tunnevad rohkem lähedust ja ühendust kokkupuututud inimeste vahel ja ka seda, et need inimesed meeldivad neile rohkem," ütleb Laura Guerrero.
Kui suur on siis kasu, mis järgneb suhtlusele, mida rikastab füüsiline kontakt? Et teada saada, jälgis University of Illinois’ psühholoog Michael Kraus’i poolt juhitud uurimismeeskond NBA mängude ajal meeskonnakaaslaste füüsilist kontakti (arvesse läksid kõikvõimalikud kokkupõrked, õlapatsutused, käeviskamised jne). Uuring näitas, et mida rohkem omavahelist füüsilist kokkupuudet meeskonnaliikmete vahel oli hooaja alguses, seda edukamad olid nii meeskonnad kui üksikmängijad hooaja lõpus. Puudutuse efekt ei sõltunud ka ei palgatasemest ega mängija kompetentsusest, see tähelepanek elimineeris võimaluse, et mängijad kalduvad rohkem puudutama siis, kui nad on paremini tasustatud või osavamad mängijad.
"Olime väga üllatunud. Puudutuste sagedus võis lausa ette ennustada kõigi NBA meeskondade edukust," ütleb Kraus. "Mõnikord pole korvpalluritel aega meeskonnakaaslaseid sõnadega julgustada, selle asemel on nad välja arendanud uskumatu puudutusekeele, et kiirelt ja täpselt suhelda," selgitab ta, lisades, et füüsiline puudutus võib tõenäoliselt parandada jõudlust mis tahes koostööolukorras. Nagu meie primaatidest sugulased, kes hoiavad sotsiaalseid sidemeid, teineteise kasuka eest hoolitsedes, siis inimestel tugevdab füüsiline kontakt suhteid ja on läheduse tunnusmärk," ütleb ta. "See tugevdab koostööd, kuid on ka näitaja sellest, millised on inimestevahelised lähedussidemed."
Tundub, et põhjus, miks lihtne õlalepatsutus või peopesa puudutus aitab meil kõigil omavahel paremini läbi saada, peitub naharetseptorites. Kui neid stimuleerida puudutusega, langeb stressihormoon kehas. Samal ajal soe puudutus stimuleerib oksütotsiinitaseme tõusu, mida peetakse läheduse ja kaisutamise hormooniks. See omakorda suurendab usaldust ja seotust.
See aitab ka selgitada inimeste alateadlikku kalduvust enese eest hoolitsemisel, mida tehakse alateadlikult sadu kordi iga päev, et end näiteks rahustada. Enesele teadvustamata tehakse palju liigutusi: juuste sättimine, enda kallistamine, väga tavaline on otsaesise masseerimine, käte hõõrumine või kaela mudimine. Erinevad tõendid toetavad mõtet, et see on efektiivne: on jõutud arusaamisele, et selline tegevus aeglustab südame löögisagedust ja vähendab stressihormooni kortisooli taset.
Armastuse puudutus
Igal õhtul enne magamaminekut teeb Matthew Hertenstein oma noorele pojale seljamassaaži. "See on hea läheduse saavutamise võimalus meie kahe jaoks. Oksütotsiini tase tõuseb, südame löögisagedus aeglustub, toimub palju imelisi asju, mida silmaga ei näe. Sellistel hetkedel paljastub ka vastastikuse puudutamise olemus", ütleb ta: "Sa ei saa puudutada teist inimest jäädes ise puudutamata. Paljud need samad kasulikud füsioloogilised tagajärjed kanduvad ka mulle, kui inimesele, kes puudutust teisele jagab."
Tegelikult, isegi siis, kui oleme kontakti initsiaatorid, võime kokkuvõttes kogeda neid samu eeliseid ja kasusid, mida kogeb see inimene, keda puudutatakse. Näiteks on uuringud näidanud, et teisele inimesele massaaži tegev inimene tunneb samal määral stressihormooni taseme langust nagu inimene, kes massaaži saab. "Uuringud on näidanud, et inimene, kes kallistab teist inimest, saab kallistusest sama palju head, kui inimene keda kallistatakse." lisab ta.
Veelgi enam, teise inimese puudutamine ei ole vaid ühesuunaline. Info ja signaalid liiguvad mõlemat pidi ja on võimalik välja lugeda näiteks, millises meeleseisundis on inimene – kas ta on puudutusele avatud või mingil põhjusel tõmbub eemale? Kas inimene on lõdvestunud või pinges? Seda võib tunnetada lihaste tiheduse ja kokkutõmbumise järgi ning selline teave võib aidata suunata meie käitumist antud hetkel.
Kuna füüsiline puudutus mõjutab mõlemat osapoolt – nii puudutajat, kui puudutatut, peetakse seda üheks olulisemaks intiimsuse tugevdamise ja täiustamise viisiks partnerite vahelistes suhetes.
Ühes väljaandes on ära toodud 12 käitumisviisi paaride vahel, mis suurendavad intiimsust: Pärast kolme esimest, milleks on 1. silma-keha kontakt, 2. silmside ja 3. rääkimine, hõlmavad ülejäänud üheksa endast füüsilist puudutamist (alates käehoidmisest, suudlusest ja lõpetades seksuaalse intiimsusega. "Sõltuvalt suhete staadiumist toimivad puutefunktsioonid veidi erinevalt," ütleb Guerrero. "Algstaadiumis on see rohkem uudishimu ja avastamise teema. Kuidas teine inimene reageerib, kui ma puudutan nii või nii?" Kui suhe areneb edasi, läheb puudutamine intensiivsemaks. "Näeb palju avalikus kohas puudutamist," märgib ta, "inimesed hoiavad pidevalt käest või ümbert kinni. See on märk, et suhe on jõudnud järgmisele tõsisemale tasandile.”
Kuid oleks ekslik arvata, et selliste paaride, kes füüsilist kontakti tihti kasutavad, arv pidevalt tõusvas tempos üles liigub. Uuringud, mis hõlmavad paaride jälgimist avalikes kohtades ja nende eneste tehtud kokkuvõtete analüüsimist, näitavad, et füüsiliste puudutuste sagedus tõuseb suhte algusjärgus, saavutab tipu umbes kusagil abielu alguses ja siis kaob.
Kuigi paarid, kelle suhe omavahel on rahuldustpakkuv, kipuvad pigem rohkem puudutama, on terve ja pikaajalise suhte tõeline näitaja mitte see, kui tihti teie partner teid puudutab, vaid see, kui tihti ta puudutab vastuseks teise puudutusele. "Mida tugevam on vastastikku puudutustele reageerimine, seda tugevam on ka emotsionaalne intiimsus ja rahuolu," ütleb Guerrero. Nagu paljudes asjades suhetes, on rahulolu sama palju sellest, mida me oma partneriga teeme, kui me saame.
Sotsiaalse kontakti seadused
Kõige olulisemad asjad, mis läbi puudutuse paljastuvad ", on ilmselt meie domineerivuse ja meie läheduse määr," ütleb Andersen. Võtke näiteks käepigistus, üks vähestest olukordadest, kus on võõrastega füüsiline ja ajaliselt veidi kestvam kokkupuude. See on oluline võimalus jätta endast esmamulje. "Lõtv käepigistus annab märku ebakindlusest, vähesest entusiasmist, introvertsusest," ütleb Andersen, samas kui liiga tugevat haaret võib pidada märgiks, et üritate domineerida. "Kõige parem on kindel, kuid mitte luidmurdev käepigistus," soovitab ta. "Meile meeldib, kui inimesed on oma olemuselt pigem soojad," ütleb Andersen. "Isik, kes puudutab palju, jätab endast kuvandi:" Olen sõbralik ja soe inimene. " Rohkem füüsiliselt puudutavaid arste, õpetajaid ja juhte hinnatakse reeglina kõrgemalt.
Füüsilisel puudutamisel on aga ka omad ohud ja varjukülg – Väljaspool intiimsuhteid võib liigne füüsiline puudutamine välja saata valestimõistetud signaale ja paistab, et selliste olukordade esinemine on pigem tõusujoones. Taolised olukorrad võivad lõppeda tihtilugu isegi ahistamissüüdistusega. Füüsiline kontakt võib mõnigatel juhtudel tekitada hirmu ja see võib olla isegi ähvardav. Kontekst on äärmiselt oluline, mistõttu on meil vaikimisi väljakujunenud eeskirjad, keda, kus ja millal puudutada. Üldiselt peetakse käsivarsi ja käsi üsna ainsateks vastuvõetavateks puutetundlikeks piirkondadeks, vähemalt tavapäraste tuttavate vahel. Ka selja puudutamist peetakse nö turvaliseks.
Seega olgem tähelepanelikud ja diskreetsed ligimesega füüsilise kontakti loomisel.
Allikas: https://www.psychologytoday.com/us/articles/201303/the-power-touch
Commentaires