Somaatika tõstatab endaga väga olulise teema.

Peale eilset somaatika online töötuba tabasin ennast mõtisklemast. Somaatika teema kergitab endaga üles ühe väga olulise teema. Mulle tundub, et sinna taandub enamus asju, mis vajavad lahendamist.

Kas minu tähelepanu, mis on suunaga välja poole minust, on tasakaalus tähelepanuga, mida suunan enda sisse?

See on nagu hingamine - ei ole võimalik eksisteerida vaid ainult välja hingates. Igale väljahingamisele järgneb alati sissehingamine. See on tasakaal, teistmoodi ei saa. Energia liigub välja ja seejärel liigub sisse ja jälle välja ja sisse. See liikumine on alateadlik ja ei pea ju mõtlema selle peale, et see nii oleks.

Aga olen märganud iseendas palju pidevat häälestumist välisele. See tähendab, et teen valikud vastavalt sellele, mis toimub väljaspool mind, minu keskkonnas, sõltuvalt olukordadest, inimestest enda ümber, teiste soovidest ja mõjutajatest väljast poolt. Ma valin minna sinna ja teha nii, sest olukord justkui nõuab seda. Kellelgi on ootused minule ja minul on ootused iseendale.

Ja nõnda võib juhtuda, et sellest saabki muster - fookus on pidevalt suunaga meist väljapoole, sest on vaja teha ära asju, sest on kohustused, on ootused, lubadused ja nii on õige.

Aga millal siis tuleb see hetk, kus valin pöörata tähelepanu enda sisse, et aru saada, mida mina siis ise üldse tahan?

Muudan oma teadliku otsusega tähelepanu suunda. Häälestun iseendale. Oma kehale. Oma sisetundele. Oma vajadustele...

Pidevalt kiirustades, enda ümber tulekahjusid kustutades, teiste ootustele vastates, ennast piitsutades ei saa hästi märgata iseenda vajadusi ja tundeid, sest tähelepanu on suunatud meist välja. Aga ka selle pärast ei saa, et võib juhtuda, et need meie päris soovid ja vajadused ei lange kokku parasjagu käsilolevate tegevuste ja agendaga. Ja siis kui seda märkan, siis hakkab päris ebamugav. Tõesti, lihtsam on neid mitte märgata ja oma asja edasi ajada nii nagu tavaliselt.

Aga niiviisi toimides liigun ma päriselt pidevalt vastuvoolu oma tegelikule teele ja eiran iseennast. Ma olen seda teinud oma elus väga palju, sest mulle meeldib tegutseda, asju ära teha, mulle meeldib käia paljudes kohtades, mulle meeldib meeldida, mulle pole meeldinud ära öelda teistele, olen tahtnud teha alati õigesti ja hästi, ma olen tahtnud pigem konflikti vältida.

Somaatika toob endaga kaasa selle kingituse, et seda tehes on minu tähelepanu suunatud minu sisse. Minu kehasse, minu süsteemi, minu tunnetesse. See aitab näha, kus ma parasjagu endaga päriselt olen. Jah, see märkamise koht on minu jaoks olnud päris valus ja ebamugav ning on tekkinud ka soov selle eest põgeneda. Tõepoolest, nii on. Jah, siis võibki põgeneda ka. See on ka okei. Liikuda korraks tagasi sinna turvalisse tegutsemise tuhinasse, sest see on olnud minu harjumuste muster pikalt.

Aga keha jääb taga igatsema seda hetke, kus ma olin tema päralt ja nägin teda päriselt. Sest see on ehe ja haavatav hetk. Ja ilus. See võib ka kergitada üles valu- või hirmuloori minus.

Kui aga piilun sinna loori alla vaikselt tasahilju, siis saan ka selle osaga kontakti luua vaikselt ja turvaliselt.

Somaatika kutsub kehasse tagasi ja need hetked on nii tõelised ja täitvad. Nagu see tunne, kui peale kopsude tühjaks hingamist võtan sügava ja täidlase sissehingamise.