top of page
Search

Tunnete prügikast: Aga kuhu panna siis need tunded, mida tunda ei taha?


Häbi, süütunne, kadedus, hirm, viha ja siit saab veel edasigi minna - tunded, mille kohta on kombeks öelda halvad või negatiivsed, kuna nad tekitavad ebamugavust. Ometi kipuvad nad olema kaaslasteks meile, kuigi sageli paistavad nad rohkem nagu kutsumata ebameeldivad külalised, kelle lahkumist pigem oodata. Kui aga lähemalt uurima hakata, siis selgub, et igal tundel on olnud põhjus, miks ta on meie ellu tulnud.

Minu üks lapsepõlves õpitud minikarakter on “hea tüdruk”. Sellel on loomulikult ka väga hea põhjus, kuna “head tüdrukud” on ju alati head ja nendega on lihtne. Nad ei ole jalus, nad ei vaidle vastu, teevad alati mis on “õige”, käituvad viisakalt ja ilusti. 


Väike laps on sõltuv oma vanematest ning ta on sunnitud leppima ja hakkama saama oma koduse olukorraga. Väga palju on peresid, kus kõik on justkui pealtnäha hästi. Ema-isa, õed-vennad, kodu ja koduloomad - kõik vajalik on olemas. Aga pealtnäha ilusa pildi alt võib leida igasuguseid ämblikuvõrke ja tumedamaid kohti ja varjusid ja üldse selliseid asju, mida näha ei tahakski. 

Need on need kohad, kus mingi lapsele eluks vajalik vajadus on jäänud katmata ning laps tunneb enesele teadvustamata häbi ja tihti ka süüd selle eest, et tal üldse on need vajadused ja et neid pole märgatud. Me ei räägi siin sellistest “eluks vajalikest” vajadustest nagu toit ja peavari. 

Aga vajadused nagu füüsiline kontakt, emotsionaalne kontakt, olla armastatud, saada tähelepanu ja tunnustust, võimalus end väljendada, oma piire kehtestada. Ja põhjus, et sellest loetelust kaetud osa on olnud üsna auklik, ei ole kindlasti kellegi süü, vaid pigem teadmatus ja oskamatus. Vanematel on eneselgi omad lapsepõlvest jäänud katmata vajadused ja traumaatilised kogemused, mistõttu ei ole ka oskust ega harjumust seda oma lapsele pakkuda.


Mina “hea tüdrukuna” püüdsin kiitust ja tunnustust, eeskätt oma isa poolt, kuna temaga emotsionaalne side puudus. Õppisin viitele, koristasin oma tuba, tahtsin olla tubli laps. Aga väga sageli olin ka hirmus, sest kartsin midagi valesti teha. Tundsin tihti kurvameelsust ja häbi. Ka süütunnet. Ja nii pea kui hakkasin viha tundma millegi või kellegi suhtes, muutus see pisarateks. 


Minu sees elasid need tunded - need rasked, ebamugavad tunded, mida üldse tunda ei tahakski. Kuidas siis nendega toime tulla?  

Katse-eksituse meetodil leiame tavaliselt kõik olukorrale mingid lahendused. Vähemalt ajutised, mis olemise kergemaks teevad. Tavaliselt on see põgenemine mingitesse tegevustesse, mis aitavad tähelepanu raskelt tundelt ära juhtida - rattasõit, mingi mäng, raamatud, televiisor. Selle tegevuse tegemise ajal on kergem, sest fookus on mujal, aga peagi on tunne tagasi. Kui ebamugavust saab korraga liialt palju, teeb meie tark närvisüsteem sooviga meid kaitsta, väljalülitamise - tekib tardumine. Selle tulemusena muutub inimene tuimemaks ja kaob ühendus selle tundega, mida tunda ei taha. Aga ühendus kaob ka teiste - heade, tunnetega. Tunded on mätsitud kuhugi sügavale enese sisse ära ja pealtnäha võib isegi tunduda, et kõik on hästi. 

Tardumus ja hirm on mulle väga tuttavad lapsepõlvest saati. Aga väga pikalt ei osanud neid endas märgata.

Ja nõnda võibki elada aastaid ja aastakümneid, teadvustamata, et rasked tunded on ikka meie sees, sest meil puudub ühendus nendega. See tähendab ka seda, et oleme ühe osa iseendast ära tõuganud, tuimestanud järjepideva allasurumise ja nende eest põgenemisega. 


Millegi pärast aga ajavad meid mingid olukorrad ja inimesed närvi, pidev hirmu ja ärevuse foon on sees, tahaks vältida teatud teemasid oma elus ja ikka ja jälle komistame samade ämbrite otsa. Keha annab vaikselt märku, et kael on pinges ja alaselg valutab ja pea valutab ja ei ole hea olla.. Ka haigused kimbutavad..


See ongi psühhosomaatika -  valud, pinged ja haigused meie kehas on varasemate kogemuste ja allasurutud tunnete tagajärg. Keha salvestab kõik ja kui puudub oskus ja teadmine, kuidas on võimalik stressi, pingeid ja traumat vabastada, siis kuhjubki kõik kiht kihi haaval, kuni ükshetk hakkab nii paha, et ei saa enam edasi elada ega olla. On vaja otsida abi. Dr Gabor Mate ütleb, et põhimõtteliselt kõik kroonilised haigused on mingi traumaatilise kogemuse tagajärg. Mõned üksikud vaid võib öelda, et ei ole.


Minul valutas tihti pea ja lapsest saati andis tunda selg - see jäi haigeks, hakkas valutama. Ka hirm oli igapäevaseks kaaslaseks. Allasurutud tunded olid kuhjunud minu süsteemi ning oma kehas olemine muutus väga väga ebamugavaks ja valusaks. Seljavalust tervenemine on ka praegu veel minu fookuses ning paranemine toimub tasa ja targu, just täpselt nii nagu minu süsteem lubab allasurutud tundeid vabastada.


Asjad hakkasid liikuma siis, kui sain teadlikuks, et ma pole kunagi lubanud endal viha normaalselt tunda ja väljendada, sest head tüdrukud ju nii ei tee. Kui viha hakkas tekkima, muutus see väga kiirelt kurbuseks, sest eitasin viha endas. Siiani märkan seda mustrit ning aina teadlikumalt ühendun selle tundega nagu viha, mis on tegelikult täiesti eluterve tunne, oluline on lihtsalt, kuhu see energia suunata ja kuidas temaga toime tulla. Viha on tegelikult ju ülivõimas energia!

Minu jaoks muutus ka palju, kui hakkasin märkama, et süütunde tundmise muster oli mul väga sügavale juurdunud - ikka ja jälle leidsin situatsioone, mille pärast ennast muudkui süüdi tunda - teen valesti, ma ei tee piisavalt palju, ma ei ole piisavalt hea ema oma lastele, naine oma partnerile. Enesesüüdistamine oli pidevalt. 

Miks ma seda jagan praegu? Sest mõistan, et need tunded on tulnud mulle mingi sõnumiga. Ja neid tuleb endas märgata. Psychosexual Somatics Therapy School andis mulle selged arusaamised, kui oluline on oma tundeid tunda ja märgata, ka neid kõige ebameeldivamaid. 


Aga kuidas ma saan endale tunnistada seda, et minu sees on süütunne ja väärtusetuse tunne, ebapiisavus? Ja veel hullem - kadedus? Tean ju, et nende tundmine tõmbab mind alla, langetab mu sagedust, sööb mind seest, hävitab mind ennast - spirituaalne maailm liialt rõhutab seda ja selle tulemusel on palju allasurutud osi paljudel meist. Spirituaalsusest on saanud sageli ka põgenemistee inimestele, kes on omaenda raskete tunnete eest pelgupaiga leidnud kõrgemates sfäärides, samal ajal olles ise täiesti maandamata, oma tunnete ja oma kehaga mitte ühenduses. Valepositiivsus ja spirituaalsus on olnud ka minu lõks ning teekond kehasse toimub siiani kiht kihi haaval.


Allasurutud tundeid saabki tunnistada endale samm sammult läbi armastuse ja aususe, läbi julguse olla haavatav, olla alasti ja hinnanguteta, olla päriselt koos nende kõigiga, kelle eest olen põgenenud, mida pole tahtnud näha. Istuda ükshaaval nendega koos, andes neile ruumi, vaadates neid, mõistes, miks nad on tulnud, laieneda nendesse, lõdvestuda neisse, lubades neil olla, mitte neid eemale tõugata. Andes neile koha.

See on imeilus ja ka päris valus ausus iseenda suhtes, aga see ausus on see, mis päriselt hakkab tervendama. Läbi selle aususe saan lasta lahti ja lubada minna vanal, valusal, katkisel haigetsaanud osal ja asemele saab tulla uus. Päris uus, terve, võimas, väekas ja väärt. 


Oluline on, et oleks piisavalt turvaline ja hoitud ruum, kus julgeks vähehaaval paotada seda allasurutud tunnete laegast. Paotada veidigi seda kaanekest, et sinna valgust sisse lasta ja energia kuskilt otsast liikuma saada. Ja siis…

…Nähtavale hakkavad tulema ammu pimeduses oma aega oodanud varjud. Sest kõik meie sees soovib päriselt olla nähtud ja kuuldud ja aktsepteeritud. Kogu oma ilus ja valus. Ja see on üks tõde, millele psühhosomaatilise seksuaalsuse teraapia toetub - kõik meis soovib tulla nähtavale ja valguse kätte. Soovib olla mõistetud, vastuvõetud. Siis on võimalus nad lahti lasta ja nendega hüvasti jätta. Igavaseks. 


Iga tunne on kingitus, ta on tulnud põhjusega, tal on nii mõndagi öelda, pole põhjust ühtegi neist prügi hulka saata, vaid leida see sõnum, mida ta on tulnud edasi andma. 

Psychosexual Somatics Therapy School õpetas mulle “next level” ausust iseeneda suhtes. Ja seda kibemagusat ausust iseenda suhtes võib tõesti nautimagi hakata :)

68 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page