Miks somaatika ei tööta minuga ja mulle ei mõju?

Turvatunne on kõige alus

Mõnikord, tavaliselt alles somaatilise teekonna alguses, võib juhtuda nii, et tehnikad ja somaatilised harjutused ei tööta. Justkui ei mõju. Ka siis, kui teha kõik õigesti ja hästi ja aega võttes, aga midagi nagu ei toimu. Keha ei reageeri ja midagi ei tunne.

Kas see siis polegi äkki minu jaoks või on mul viga äkki midagi?

Näiteks käe asetamine kehale ei anna efekti, ei muuda midagi minu süsteemis ja võibolla tekitab ebamugava tunde hoopiski.

Me oleme kõik väga erinevatel teekondadel oma eludes, närvisüsteemi seisundis ning kontaktis kehaga.

Somaatikas on iga reaktsioon või reaktsioonitus alati õige ning annab meile informatsiooni meie enda kohta.

Ja seda just eriti siis, kui on võimalik säilitada uudishimulikkus iseenda suunas. Selline heatahtlik ja sõbralik uudishimulikkus. “Hmm, huvitav, praegu tunnen seda siin” või siis “jah, tajun, et selle teema või tehnika suhtes on minu keha täiesti tuim ja tundetu praegu…”.

Ja see on ju ka okei. See annab meile aimu, et seal on midagi peidus, mida tasub uurida edasi.

Somaatikas me alustame algusest - turvatunde loomisest kehale ja närvisüsteemile. Sest turvatunne on vundament, millele toetub muu.

Aga võibolla on turvatunne miski, mis on võõras kehale ja närvisüsteemile. Võibolla on keha ja närvisüsteem pidanud väga pikalt olema valvel ja on tajunud ohtu oma ümbritsevas. Võimalik, et terve elu. Selle juured ulatuvad kaugele kaugele, kui olime alles ema kõhus.

See tähendab seda, et süsteemis, kus pole piisavalt turvatunnet, ei ole ka usaldust. Seal ei ole usaldust elu vastu, inimeste vastu, ka minu enda vastu.

Sest võibolla ei ole inimesed minu ümber olnud alati heatahtlikud või pole osanud minu eest hoolitseda sel viisil nagu seda vajasin.

Võibolla pole ka mina ise osanud iseenda jaoks olla olemas sellisel viisil, et keha võiks mind usaldada ja teada, et olen tema jaoks alati olemas. Et ta võiks usaldada seda sama minu enda kätt oma südamel. Ja võimalik, et seni on kõik uus ja teadmatu tähendanud minu süsteemile koheselt ohtu.

Kui on vaja olla valvel, siis keha on pinges ja häälestunud ohu leidmisele ja ellujäämisele. Kui tunnete tundmine on olnud valus või ära keelatud, siis keha keerab ennast lukku, et meid kaitsta. Nii ääretult tark on keha.

Sel põhjusel on sageli ka läheduse või intiimsuse kontekstis raske või ebamugav puudutust vastu võtta.

Somaatikas me loome kõigepealt turvatunnet ja seeläbi usaldust.

Läbi usalduse hakkab keha tasapisi avanema ja meiega rääkima.

See on nagu vana hea sõpruse taaselustamine, mis on mingil põhjusel usalduse kaotanud.

Tegelikult somaatika on kõigile. Lihtsalt see, kui kaua meie närvisüsteem ja keha aega vajavad, et tekiks piisavalt turvatunnet, et natukenegi avarduda, on väga erinev. Ja me ei saa seda protsessi tagant kiirustada.

Aga saame olla järjepidevad armastuse, kohalolu ja tähelepanu pakkumises iseendale ja oma kehale. Seda ongi vaja.

Järgmine somaatika töötuba toimumas juba teisipäeval, 18.03 19:30

Kohtumiseni!