Täiesti uus perspektiiv kõigele

Minu jaoks on nii suur tänutunne ja täiesti uue tasandi kehalised mõistmised avanenud läbi somaatilise töö oma närvisüsteemiga.

Täiesti uus perspektiiv kõigele - kuidas ma toimin, mida tunnen, mida mõtlen, mida kogen ja kuidas seda on võimalik shiftida.

Nii palju armastust ja mõistmist ja kaastunnet on juurde voolama hakanud minu enda poole tänu sellele.

Jah, see on teekond, mis vaikselt rullub lahti. See ei ole toore tahtejõu ja pöörase kiirustamise teekond nagu olen tavaliselt harrastanud. Vaid see on sügava austuse ja alistumise teekond ja järgnemine sellele, mis tahab tulla.

Keha ja närvisüsteem avanevad läbi turvatunde kogemuse.

Kui tekib usaldus, tekib lõdvestumine, see tähendab, et sellel hetkel ei ole närvisüsteemil vaja otsida ohtu ning see omakorda tähendab, et võib lasta lõdvaks. Kasvõi korraks ainult, aga ka see juba toimib tasapisi.

Kogemuslik turvatunne - mitte mõttetasandil, vaid kehatasandil. Olgu ta kasvõi mikroskoopiline, vaevumärgatav. Aga ka see on juba liikumine tasakaalu suunas. Ja teinekord ei olegi võimalik liikuda kiiremini. Me ei saa seda protsessi kiirendada, isegi kui väga tahaks. Aga mis peamine - me saame seda ise luua iseendale.

Mõni päev võib tempo olla veel eriti aeglane, sest keha on võibolla natuke rohkem kinni ja pinges kui tavaliselt, sest stressi on sellel päeval rohkem, võibolla on mõni emotsioon parasjagu sulgenud osa meist - siis on vaja liikuda eriti aeglaselt ja just selles tempos nagu suunab meid meie närvisüsteem liikuma.

Meie järgneme närvisüsteemile, aga ei juhata teda. Tema on see, kes on teekonnal eesotsas ja meie järgneme talle, just nii aeglaselt kui vaja, just nii aeglaselt kui on tema jaoks sellel hetkel turvaline ja vajalik ja mitte liiga palju.

Sest kui saab midagi korraga liialt palju - isegi võib see olla natuke liiga sügav hingetõmme näiteks - võib juhtuda, et närvisüsteem lukustab ennast, sest tema jaoks oli seda sellel hetkel talumatult palju, talumatult sügav, talumatult teadmatu ja ohtlik isegi.

Tema juhatab ja meie järgneme, meie panus selles protsessis on kogemusliku turvatunde loomine ja hoidmine.

Kui avaneb keha, siis hakkavad avanema ka tunded meie sees. Mõned tunded on sügaval peidus olnud väga pikka aega ning nende tundmine võib olla päris hirmutav. Närvisüsteem on hinnanud, et nende tunnete tundmine võib olla lausa eluohtlik ning on teinud kõik vajaliku selleks, et me neid ei tunneks. Selleks, et meid kaitsta.

Väga aeglaselt liikumine on siin ülitähtis, samm sammult ja pisike tükk tükikese haaval kasvatame oma sisemist emotsionaalset võimekust tunda seda, mis on meie sees.

Ja mitte ainult ebamugavust - mida suuremaks avaneb meie emotsionaalne tolerants ehk võimekus olla kohal meie oma tunnetes, seda avaramaks laieneb ka meie supervõime kogeda rõõmu, naudingut, õnne, elusust, kirge.

Ka kõike head hakkame kogema uutes dimensioonides!

See on see üks kingitus, mis pakitakse kaasa sellega, kui võtame julguse, et sukelduda somaatilisele rännakule oma sisemusse.

Oled lahkesti oodatud rändama ka sellel teekonnal somaatilises töötoas teisipäeval 19.30.