Lugu ajakirjas Kroonika kroonilisest funktsionaalsest tardumisest

Peale Naistelehele loo kroonilisest funktsionaalset tardumisest saatmist, võttis minuga ühendust ajakiri Kroonika, kes soovis samuti avaldada loo selle niivõrd olulise sisu tõttu.

See teema on tõesti ääretult laiahaardeline, nüansirikas ja komplekssne.

Me kogeme iga üks närvisüsteemi tardumise seisundit mingil moel - kas suuremal või vähemal määral, kas igapäevaselt või aeg-ajalt.

See sõltub paljudest erinevatest mõjutajatest - millises seisus on minu tervis praegu ja olnud minevikus, millises seisus on minu keha sisemised ressursid, kuidas elavad rakud minu kehas, kui palju stressoreid ja teemasid on minu elus hetkel, mis mul kõhus toimub, mida olen kogenud lapsepõlves, kas olen kokku puutunud toksilise keskkonnaga, hallitusega, mürkidega jne.

Tardumine on ääretult oluline närvisüsteemi reaktsioon, kuid oma immobiliseeriva ja pidurdava olemuse tõttu võib juhtuda, et ta justkui ei lase meil teha neid asju, mida on vaja.

Ja siis me tabame ennast kohtades, kus oleme murtud ja muserdatud, kurnatud ja läbipõlenud. Ei suuda ennast kokku võtta ja kipume olulisi asju edasi lükkama, sest energiat ei ole lihtsalt.

Näeme kõike ainult tumedates toonides ja millelgi pole mõtet.

Vaevleme valus ja väsimuses ja on selline frustreeriv ja lämmatav KINNI OLEMISE TUNNE, midagi ei liigu elus, seisak.

Ja see on selline justkui must auk, mis neelab endasse ja tekib tunne, et sellest kohast ei ole väljapääsu.

Vastusena sellele seisundile tekivad meil alateadlikult erinevad reaktsioonid ja mõttemustrid seoses tardumisega.

Aga kas Sa oled mõelnud seda kunagi niimoodi, et see külmunud osa Sinust on põhjusega nii?

See ei ole selleks, et Sind karistada.

See osa väärib kohta Sinus eneses ja ära kuulamist.

Ja kui nüüd päris aus olla, siis on tal ka positiivseid külgi

• Ta aitab tuimestada valu, nii emotsionaalset kui füüsilist.

• Ta aitab puhata ja oravaratta pealt maha saada.

• Aitab magada.

• Aitab välja lülitada ja eraldada välisest ebameeldivast.

• TA AITAB TALUDA.

See on selline kibemagus koht, mis võib ääretult armsaks saada.

Nii armsaks, et sellest lahti laskmine võib olla isegi keeruline. Ta muutub nii omaks ja minust saabki TEMA. Ja mis siis minust saab, kui mul TEDA ei ole enam?

Töö kroonilise tardumisega on töö mitmel rindel - keha bioloogia toetamine, somaatika, uskumused.

See on teekond väikeste sammudega, kus tasapisi tuleb närvisüsteemile tutvustama hakata uusi toetavaid harjumusi, mida ta siis tasapisi omaks võtma hakkab.

Sest eks see närvisüsteem meil ole ikka parasjagu mugav tegelane ja parasjagu põikpea ka mõnikord. Ta ei taha niisama ette võtta uusi asju, mille väärtus tema silmis on kaheldav, mis on tema jaoks natuke liiga tundmatud ja võivad ohtu endast kujutada ning milleks kulub tema hinnangul ülemäärases koguses energiat.

Seega tuleb astuda dialoogi, vajadusel läbirääkimistele, teha kokkuleppeid, ja asuda teineteise hoidmise ja märkamise teekonnale.