Ma ei teadnud, et olen elanud terve elu kroonilises funktsionaalses tardumise seisundis

Olin lapsena tavaline tüdruk. Õppisin viitele, püüdsin olla hästi tubli, pingutasin koolis väga, vältisin konfliktidesse sattumist, sest kartsin enda eest seista, sageli olin kurvameelne. Migreen, seedehäired ja seljavalud olid minu elus tavalised. Täiskasvanuks saades kehalised vaevused süvenesid. Ma ei saanud aru, milles asi. Püüdsin leida lahendusi stressi maandamiseks, käisin läbi erinevaid arste, aga sellest polnud abi. Ma ei teadnud siis veel, et minu närvisüsteem oli olnud tardumise seisundis juba väga pikka aega.

Autonoomne närvisüsteem on meie kaitsemehhanism, mis pidevalt skaneerib keskkonna turvalisust meist väljaspool, aga ka meie kehas sees. Kui närvisüsteem on pikka aega tasakaalust väljas, siis tajume maailma moonutatult ja pideva ohuallikana – selle tulemusel on keha pidevalt pinges.

Põhjuseid, miks närvisüsteem võib tasakaalust väljas olla, on erinevaid: palju stressi elus, traumaatilised kogemused minevikus, biokeemilised tasakaalutused kehas, põletikud, viirused, toksiinid, parasiidid kehas, mikrotoitainete puudus jne.

Kroonilises funktsionaalses tardumises olles keskendub närvisüsteem ainult ühele – keha ellujäämisele. Selleks on vaja energiat kokku hoida kõikvõimalike muidu väga oluliste funktsioonide ja protsesside arvelt. Selles seisundis ei toimu loomulik keha tervenemine, õppimine, areng, toidu seedimine, jääkainete väljaliikumine ja muud tähtsad protsessid nii tõhusalt, nagu oleks vaja, et keha tervena hoida. Kõik on miinimumprogrammi peal. Inimene on selles seisundis võimeline töötama, lapsi kasvatama, suhtes olema ja igapäevatoimetustega hakkama saama. Aga kõige selle juures võib tunduda, et elatakse läbi raskuste, vaevade, energia- ja motivatsioonipuuduse. Sageli kimbutavad kroonilised haigused ja valud. Selline justkui elutu, hall, elust läbi lohisemise tunne, kus automaatpiloot juhib enamiku ajast.

Selle seisundi üks salakavalamaid külgi on see, et sellest olekust saab normaalsus. Sellest kujuneb ajapikku identiteet ja tekib arusaam, et „ma olengi selline inimene“, „ma olen selliseks loodud“, „need ongi mu iseloomuomadused“. Sellest saab igapäevareaalsus, kust väljapääsu ei paista, sest puudub ka väljavaade, mis aitaks asju näha uutest külgedest.

Mõningad sümptomid: raskustunne kehas, lihaste valulikkus, seedehäired, hingamisraskused, krooniline valu ja väsimus, kroonilised haigused, valgustundlikkus, masendus, motivatsioonipuudus, mõttetuse tunne, eraldatuse tunne, ajuudu, hajameelsus, kohmakus, mäluhäired, ümbritsevast eraldumine.

Mind aitas kõigepealt mõistmine, mis minuga toimub, ja teadmine, et sellest on väljapääs. Hakkasin õppima närvisüsteemi. Ja uurima, kuidas minu süsteem toimib.

Teadmine, et ma ei tee midagi valesti, vaid see on minu närvisüsteem, mis on pidevas ellujäämisseisundis kinni ega leia iseseisvalt teed sellest välja, oli suureks abiks.

Tardumise seisund on sisemine stagnatsioon, energia kokkuhoid, suletus, kinni hoidmine kõigest sellest, mis meie kehas ja närvisüsteemis parajasti sees on – olgu nendeks meie harjumused (s.h ka meid mitte toetavad harjumused), sõltuvused, uskumused, toksiinid jne. Keha ei julge ja ei taha lahti lasta mitte millestki selles kohas, sest igasugune lahtilaskmine, puhastus ja tervendus on muudatus süsteemis. Ja igasugune muudatus süsteemis on lisa energiakulu. Igasugune muudatus süsteemis on samuti teadmatu ning võib kujutada endast lisaohtu. Kõige turvalisem on närvisüsteemil hoida kinni kõigest sellest, mis tal praegusel hetkel on olemas. Seega võime tabada ennast olukorrast, kus hakkame küll tööd tegema iseendaga ja looma uusi toetavaid harjumusi, samal ajal oma tegemisi sisemiselt alateadlikult saboteerides, sest päriselt ei ole süsteem valmis mingeid muudatusi sisse viima.

Kuidas siis sellest trikiga kohast välja saama hakata?

Õpingud viisid mind somaatikani – see on kehateadus. Harjutused, mis aitavad luua armastavat suhet iseenda ja kehaga, said minu igapäevakaaslasteks. Kroonilises tardumise seisundis on keha pidevalt ellujäämises, tema jaoks on iga hetk ohuallikas ning ainuke võimalik valik, mida teha selles kohas, on „mängida surnut“.

Süsteemis puudub kontseptsioon, et elu võib olla turvaline ja elu võib usaldada ning vahepeal võib lõdvestuda. Seda tuleb kehale ja närvisüsteemile õpetama hakata. Aga hästi väikeste tibusammudena, sest alguses on ka turvatunne ebaturvaline. Kõik, mis on uus, on koheselt ohuallikas.

Esimesteks sammudeks on pehmed ja rahulikud somaatilised turvatunde loomise praktikad. Järjepidevus on võtmesõna, vähehaaval praktikate integreerimine igapäevaellu. Närvisüsteem vajab järjepidevust ja etteaimatavust, see tähendab, ta vajab rutiine. Need on tema jaoks turvalised. Uute turvaliste rutiinide loomine vajab seda, et iga päev võtan väikeseid hetki, et luua turvatunnet süsteemi.

Edasi tuleb vaadata, kuidas on võimalik keha seestpoolt toetama hakata: vitamiinid, mineraalid jne – millest kehas võib puudus olla, mida tuleb taastama hakata? Abiks võivad olla selles kohas erinevad analüüsid, võib olla konsulteerimine ka arstiga. Sest kehasse tuleb hakata tekitama energiat ja energia tootmiseks on kehal vaja erinevaid eluliselt tähtsaid aineid.

Siit edasi saab vaadata, mis veel on toetavaks sellel teekonnal: rahulik liikumine, energiauinakud, eeterlikud õlid, muudatused menüüs, keha pehmed puhastused jne. Iga närvisüsteem on natuke erinev ja lahendused sellest sõltuvalt samuti.

„Tasa sõuad, kaugele jõuad“ on teekond närvisüsteemi tervendamises – pehmed tibusammud, sest liiga kiiresti liikumine võib põhjustada sügavamale tardumisse kukkumist. Ekstreemsed lahendused siinkohal ei sobi, nagu näiteks äärmuslikud dieedid, paastumine, jäävee suplused, väga intensiivsed vaimsed praktikad.

Aega tuleb võtta ja aega anda. Liikuda tuleb keha tempos ja keha tempo on tavaliselt aeglane. Meel on see, kes tahab rutata nagu pöörane hobune ja asjad kiiresti ära lahendada. Siinkohal tuleb õppida oma meelega läbirääkimisi pidama ning teda õrnalt maha rahustama.

Sellel teekonnal hakkab muidugi üles kerkima erinevaid osasid ehk „minikaraktereid“ meist, kellega samuti on vaja luua aktsepteeriv suhe. Sellisteks võivad olla näiteks „sisemine kriitik“, „sabotöör“, „ohver“, „paha laps“, „kiirustaja“, „laiskvorst“ jne. See seltskond on kirju, kes meie sees elab. See kõlab küll naljakalt, kuid kui hakkame erinevaid iseloomuomadusi ja osasid endast vaatlema kui eraldiseisvaid isikuid, tekib võimalus nendega dialoogi astuda ning sealt edasi armastav ja teineteist toetav suhe luua.

See teekond ei ole mõne päevane teekond, ega ei ole ka mõne kuuline teekond.

Sellest saab elustiil, läbi iseenda märkama ja kuulama õppimise, iseendaga arvestama õppimise, oma piiride kehtestamise, iseenda väärtustamise ja armastamise.

Tuleb laevanina pöörata aeglaselt terviklikkuse ja tervise suunas ning siis rahulikult sinna suunas tüürima hakata.

Kui see tundub tuttav, siis tea, et meie endi käes on võimekus ja vastutus ennast sellest välja aidata, isegi kui see tundub mõnel hetkel väljapääsmatu. See on võimalik. Ja kui vaja on arstiabi, teraapiaid, toetajaid, siis tuleb muidugi seda ka küsida. Üksinda kõike pusida ei olegi võimalik, toetus on ülioluline.

Rohkem infot somaatika ja närvisüsteemi kohta: www.eloise.ee/blogi

Somaatika töötoad: https://www.eloise.ee/somaatika

YouTube: https://www.youtube.com/@eloviirmann

Tule ka 1:1 somaatilisse teraapiasse koos närvisüsteemi nõustamisega https://www.eloise.ee/somaatikaseanss

Lühendatud versioon sellest loost ilmus ajakirjas Naisteleht 14.01.2026