Kiri Vihale

Tere, Viha. Kirjutan Sulle esimest korda.

Anna mulle andeks, et ma pole julgenud Sind varem endale päriselt lähedale lasta. Sinu suurus, jõud ja ettearvamatus on mind kohutanud. Ma ei ole teadnud, mida Sa minuga teed ja mida Sa mind tegema paned. See on liiga hirmus ja teadmatu olnud minu jaoks. Lihtsam olnud sind mitte usaldada. Ja lihtsam on olnud Sind tõrjuda.

Sa oled nagu keelatud vili olnud minu jaoks - selle kibemagus maitse paneb mind salamisi ihkama Sinu järgi, aga kui olen seda proovinud, olen saanud ka tunda selle mõrkjat järelmaitset enda keelel. Selle teravust.  

Ma olen eluaeg Sind valeks pidanud. See on muster, mida olen kandnud endas nii kaua, kui mäletan. "Viha tunda on vale". Vihatunne on vale, see on tabu, see on halbade inimeste tunne. Ja mina ei ole ju halb inimene. Ma olen hea. 

Ometi ikka olen tundnud, kuidas Sa tärkad minus hetkedel - sinu tohutu pulbitsev energia tõuseb minu kehas üles ja nii väga soovib liikuma saada, nii väga soovib väljendatud saada ning otsib ikka ja jälle kohta, kuhu maanduda. 

Ei. Olen käe ette pannud. Mitte isegi niivõrd teadlikult, kuivõrd alateadlikult on see olnud programm minu sees. Viha ei tohi tunda. Head tüdrukud ei vihasta. Sa ei ole siia teretulnud, mine tagasi sinna, kust sa tulid. 

Minu katsed Sind tagasi toppida enda sisse on justkui kandnud vilja. Aga see ei ole tunnet minu sees teinud paremaks. 

Ma pole osanud varem seda kuidagi enda jaoks lahti mõtestada, aga minu keha on vajanud seda teatud lõpetatuse tunnet, seda tunnet, et kui mingi asi saab tehtud, joon alla tõmmatud, siis tuleb kergus kehasse. Ehk kui Sina, Viha, minu kehast läbi liiguksid, siis sellele järgneks see sama lõpetatuse tunne. Ehk see tsükkel on justkui lõpuni viidud. Nii on ju iga tundega. Kui lubame tal liikuda vabalt endast läbi, siis ta ei takerdu meie kehasse kinni ning ei hakka seal pingekoldeid tekitama. See on elu, see on inimlik. Tunda tundeid on inimlik. Aga ma ei lubanud endale seda, sest minu sees oli sügav uskumus, et Viha tunda on vale.

Iga kord, kui Sa minu sees kerkima hakkasid, kui miski päästis Sind valla, siis automaatprogramm minu sees koheselt tõttas appi olukorda lahendama - need olid pisarad, kes olid alati kohe platsis. Kurbus, mis koheselt Sind eemale tõukas ning “lavale trügis”. 

Niimoodi olen ennast elu aeg kaitsenud Sinu eest. Nii tark ongi ju keha. Ma olen lapsepõlves loonud tugeva kuvandi, uskumuse sellest, mis on õige ja mis on vale. Kui uskumus on loodud, siis süsteem asub seda kaitsma. Seda sama kuvandit minu sees. Seda sama kuvandit minust endast, milline ma olen ja milline peaksin olema, et oleksin vastu võetud. Selle kuvandi järgi on viha vale. See ei kuulu sinna pilti. Sest minu kuvand on olnud hea tüdruku kuvand ning vihane tüdruk ei ole hea tüdruk. Kurb tüdruk selle eest on hoopis teine lugu. Ta vajab lohutamist, ta on aktsepteeritud.

Minu teekond Sinuga, Viha, on olnud elu aeg konarlik. Aga olen õppinud seda teekonda nautima omal moel. Tükk tüki haaval olen teadlikult maitsema hakanud seda kibemagusat maitset. Mitte korraga liiga palju, sest tõepoolest oled ikka võimas küll ning võid hetkega mind enda alla matta, niiet kaotan mõistuse ja teen asju, mida "kaine" peaga ei teeks kunagi, ka liiga võin teistele niiviisi teha. Aga endale sobivates doseeringutes ja samm-sammult on turvaline Sinuga ühenduda. Olen hakanud nägema ja kogema, et Sinu sees on peidus tohutu potensiaal, tohutu jõud. See on elujõud minus! See on elujõud, mida saan ja võin kogeda iseendas ning tunda, et see on osa minust. 

Olen saanud mõistmise, et viha tunda on tark. Just, lubada endal tunda seda tunnet, kui ta on minus pinnale kerkinud. Teadlikult, tajudes seda energiat oma kehaga, mismoodi ta liigub, mis aistinguid ta üles toob. Mis lugu temaga kaasas käib, näha ka seda lugu ja mitte kinni jääda sellesse. Luues kohalolu temas ja temaga.

Luues ühenduse Sinuga, saame me ju koos luua, sest oled ju megatugev loomejõud, mida teadlikult suunata osates on võimalik palju head enda ellu tuua. Mitte sellega kellelegi haiget tehes, seda kellegi pihta suunates ning sellega hävitades, vaid seda kogedes ja lubades endast läbi liikuda. Lubades oma kehal liikuda selles ja sellega koos. Lubades endal tunda ka seda elususe tunnet, mida Sa endas kannad. Usaldades, et minu keha teab, kuidas Sind turvaliselt endast läbi juhatada, et keegi ei saa kahjustada ning et Sa leiad tee sinna, kus saad lahustuda. See on tervislik viha kogemine. Ning niiviisi saan ennast tervendada. Lastes endas liikuma dogmad ja uskumused, mis on külmunud olnud minu kudedes ja rakkudes tekitades sinna põletikku ning blokeeringuid, mis takistavad eluvoolul minu sees loomulikult ja orgaaniliselt liikumast.

Ma ei pea ammugi olema see Hea Tüdruk, mille maski olen lapsepõlves nii truult, ja eks ikka hea tüdruku moodi, ka kohusetundlikult kandnud.

Ma ei pea mitte kui midagi. Ja see on nii vabastav.

Olen andnud Sulle koha enda elus ja kehas. Seeläbi saad ka Sina ennast kogeda läbi minu. Minust läbi liikudes. Ja siis lahustudes. Oled osa elust.

Ma luban endale tunda Viha. Ma ei tunne enam häbi selle pärast, kui vihastan. Olen loobunud seda sildistamast nimedega nagu “vale”, “mittespirituaalne”, “mitteteadlik”, “inetu”, “ebaviisakas”, “häbiväärne”. Ma julgen Sind kogeda ja ka tunnistada nii endale kui teistele, et mõnikord olen kohe täitsa vihane! Mõnikord "vihastan ennast kohe täiesti seaks" nagu mõnel pool tavatsetakse öelda!. Ja see on nii vabastav. Ja see on okei.