Search

Kuidas armastada..


Armastus on imeline tunne ja me kõik soovime armastada ja olla armastatud. Aga miks kaasneb armastusega tihti palju valu? See ei peaks nii olema.

Inimestena oleme harjunud armastama nii, et ootame ka vastuarmastust. Justkui on õige armastusetunne alati kahepoolne ehk et kui armastan kedagi, siis vajab see tunne tingimata teist poolt ehk vastuarmastust. Tegelikult oleme sellega armastust valesti mõistnud.

Kui vaadata armastust, kui elavat olendit, siis vajab ta vabadust. Jah, eelkõige vabadust, et vabalt voolata ja lendu tõusta. Armastada on ilus ja armumine on üks kaunimaid tundeid, mida inimolend saab kogeda. Armununa näeme kõike ümbritsevat kergusega ja õnnetundega. Raskused taanduvad meie teelt ja tegemistest justkui iseenesest. Elu on ilus ja ilus on olla. Igal pool ja igas hetkes. Armununa lihtsalt liugleme läbi kõigest, mis meie teele satub.

Aga kuidas on võimalik lasta kanda end sellel imepärasel tundel lihtsalt niisama, ilma et hakkaksime ehitama selle tunde taha mingit lugu? Oleme harjunud armastusetunnet kogedes omistama selle külge ootuseid ja lootuseid ja unistusi. Fantaasia läheb päris kiirelt tööle hakates looma ilusaid kujutluspilte tulevikust. Need pildid hakkavad peegeldama meile kohe seda, millest puudust tunneme. On see siis soov tunda hoolitsust, turvalisust, tunnustust, imetlust, toetust. Soovida seda kõike tunda ei ole ju mingi patt. Aga paraku teeme endale sellega karuteene. Sest selle ilusa pildi loomisega tekitame iseendale mingi kindla nägemuse, kuidas asjad olema peaksid või võiksid olla. Ja mis tavaliselt juhtub sellele järgnevalt, on pettumus. Mida kaugemale laseme end kanda illusioonil tulevikust, seda sügavamal augus me lõpuks end leiame. Ja lõpptulemuseks on valu ja haigetsaamine. Oodates, et teine inimene meid armastaks just nii, nagu hetkel soovime, loob vangistuse, mis hakkab teist lämmatama. Seades tingimusi sellele, kuidas mina tahan, et mind armastataks, võtab ära vabaduse nii armastuselt endalt, kui meilt mõlemalt, kes oleme suhtes.

Aga kuidas õppida armastama tingimusteta? Lastel sellel ilusal tundel lihtsalt laotada oma tiivad ja õrnalt hoida meid. Kas see tundub võimatu? Kui mitte võimatu, siis äärmiselt keeruline. Vastuseks sellele küsimusele on aktsepteerimine. Nii iseenda kui teise inimese üdini aktsepteerimise, võttes vastu kõik just nii nagu käesoleval hetkel on, soovimata midagi muuta.

Keegi meist ei ole loodud olema kinnihoitud ja elama vastavalt kellegi teise ootustele ja tingimustele. Igalühel meist on oma teekond ja oma kogemused selles elus, mida nad on valinud kogeda. Meil kõigil on omad minevikuvarjud ja valukohad. Eelkõige on need pärit lapsepõlvest. Kui oleme jäänud ilma turvatundest lapsena, siis alateadlikult otsime just seda oma olevikusuhtest. Kui laps on saanud liiga vähe armastust oma ema-isalt, siis kipume klammerduma oma partnerisse soovides kompenseerida vajakajäämisi minevikust. Kui oleme kasvanud üles ilma vanemate tunnustuseta, siis on suurim soov leida just seda oma suhtest. Täita tühimikke oma hinges läbi teise inimese saab justkui eesmärgiks. Aga see ei ole ju tegelikult armastuse olemus.

Aga mis siis on armastus? Armastus on teineteise vastuvõtmine kogu tema ilus ja valus, täielik usaldus ja avanemine oma sügavamatel tasanditel, hetkede jagamine ja vabaduse austamine, ühendus ja ühtesulamine. Seda kõike tingimusteta.

Kuid kui kogeme kellegagi sügavat ühendust, sellist nagu enne varem pole olnud, siis need imelised koosveedetud hetked ei olegi justkui siit reaalsusest. Need on jumalikud, need panevad keha tundma end viisil nagu ei kunagi varem – lastes meeletutel naudingutulvadel söösta läbi keha ja teadvuse, viies meid otseteed õndsusesse. Tunda selliseid tundeid ja aistinguid on kosmiline, aga ometi on meie kehad loodud selleks. Armastuse ja ekstaasi värinad ja värelused kannavad meid tükk aega veel pärast koosveedetud hetki. Tihti viivad sähvatused meid tagasi, ilus on meenutada aga ühtaegu ka natuke valus. Sest hing ihkab taas tunda sama tunnet. Veel ja veel ja veel. Ja nii me klammerdume nende mälestuste külge, püüdes neid mitte unustada ja hoida võimalikult värskena tallel mälusoppides. Ja siis püüame seda kogemust uuesti oma ellu tuua. Teades ja mäletades, kui ilus oli, siis soovime taas midagi vähemalt sama ilusat. Tekib ootus armastusele ja teisele inimesele, mille täitumist me soovime ja kui see nii ei lähe, siis ootab meid jällegi pettumusevari.

Miks on nii raske kogeda armastust ja ilu lihtsalt, puhtalt, ilma et sellesse klammerduksime ja seoksime seda ootustega? Inimestena on meil nii palju õppida ja pikk tee käia. Kuid on väikeseid samme, mida saame astuda teel puhta armastuse suunas.

Hetkesolemine on ülioluline kvaliteet, mis viib meid lähemale oskusele armastada tingimusteta. Oskus nautida hetke ilu, märgata detaile, tunda oma keha, olla kontaktis oma keha ja tunnetemaailmaga. See muudab kõik kogemused tuhandeid kordi väärtuslikumaks ja võimendab maagiat, mida on tegelikult igas hetkes nii palju, kuid mida on lihtsalt vaja näha ja kinni püüda. Hetkesolemise oskus aitab meil mitte klammerduda minevikku ning mitte luua illusioonilosse tulevikust.

Teadlikkus igas hetkes. Kas ma lasen end emotsioonidel juhtida ja sukeldun pea ees emotsioonidetulva keerisesse andmata endale aru toimuvast? Sügaval emotsioonikütkes vangistuses olles, hakkab meie meel meile ketrama mingit lugu, ette andma mõtteid, millest saavad stsenaariumid, millel tõenäoliselt on tegeliku olukorraga üsna vähe pistmist. Teadlikult aga oma emotsioone jälgides ja teadvustades on võimalik jääda iseenda keskmesse ning säilitada rahu enda sees. Armastusetunne meie sees on ilus tunne, kuid lastes emotsioonidel viia see äärmustesse, on ühel hetkel valus.

Lõdvestumine. Oskus lõdvestuda tähendab palju enamat, kui diivanile pikali visata ja telekas käivitada. Teadlik lõdvestumine on väga sügav protsess, millel on palju kihte. Lõdvestumist saab viia erinevatele tasanditele, saab lõdvestada oma keha, oma lihaseid, aga ka oma meelt ja emotsioone. Mida rohkem pühendada oma aega lõdvestuma õppimisele, seda osavamaks me selles saame, seda lihtsam on eristada erinevaid kihte ja tasandeid. Kui meie rahutu meel hakkab genereerima kõikvõimalikke mõtteid peas, nende mõtete ümber keerduvad uued mõtted ja kõike saab ühtäkki liiga palju, siis on õige koht võtta hetk, lihtsalt hingata ja lõdvestada. Lasta endast läbi voolata emotsioonidel, mis tahavad võimust võtta, mitte midagi kinni hoida. Lõdvestada oma süda, märgata seda, mis üles tuleb. Ja vabaks anda. Oskus, mis vajab harjutamist, kuid on võimalik ja äärmiselt tervendav.

Aga kuidas siis armastada nii, et poleks valus? Kogu südamest, pakkudes vastaspoolele kogu oma sügavust ja avatust ootamata vastu mitte midagi. Sõnades nii lihtne, tegelikkuses keerukas. Kuid mitte ilmvõimatu.

Mõtteid jagas Elo, 

Armastuse Õpilane :)

4 views

www.eloise.ee 2020

Eloise Wear OÜ

reg. k 14125412

Email: info@eloise.ee

Telefon: +372 5567 9051

  • Facebook