See lugu on isiklik lugu. Minu läbikukkumisest.

.. Mulle hakkas tasapisi kohale jõudma tõsiasi, et see, mida ma olin arvanud oma iseloom ja olemus olevat, on tegelikult ​v​äga paljuski minu ellujäämisreaktsiooni tulemus. See ei ole mina tegelikult. Need on õpitud ellujäämisstrateegiad, mis on kujundanud minust sellise hästi toreda, heatahtliku, ülimalt abivalmi tüdruku ja hiljem ka naise.

​Need ei ole ju ometi halvad omadused. Mulle on meeldinud väga ollagi see tore, heatahtlik ja abivalmis tüdruk. Ja meeldib endiselt​ seda olla. AGA.

Selle toreda, heatahtliku ja abivalmis tüdruku sisemuses on olnud aegade algusest suur hirm. Hirm midagi valesti teha. Hirm, et ma ei sobi. Hirm, et kui keegi päriselt näeb, et ma alati ei olegi selline tore, heatahtlik ja abivalmis, siis nad ei taha enam minuga olla.

Ja see hirm sulges minus paljud kohad. Kohad, kus teised seisid enda eest. Teised väljendasid oma arvamust. Teised lihtsalt ei nõustunud ja kõndisid minema. Aga mina kohandusin. Selleks, et teistel oleks hea. Ja vaikisin. Sellepärast, et nii on alati olnud lihtsam. Nii ei teki tüli ja arusaamatust. Lihtsam on vaikida ning oma tunded alla neelata.

Sellest hirmust kasvas aastate vältel kõva koorik minu ümber, mis täitis väga tähtsat ja suurt eesmärki. See täitis minu jaoks eluliselt olulist rolli. See oligi elu ja surma küsimus. Vähemalt mu keha arvas seda.

Ja nõnda siis keha peitiski ennast selle kooriku taha, et ei peaks tundma tundeid, mida on juba korraga kogunenud liiga palju minu sisse. Ja et ei peaks päriselt ennast teistele näitama, sest ma ju ei taha, et nad näevad, milline ma päriselt olen - selline hirmul ja segaduses väike tüdruk, keda juba suureks sirgunud naine enda sees ikka veel üles kasvada ja terveneda ei lase.​ Sest see osa minust on ​olnud kinni, külmunud, tardunud. Sest nii on ju alati olnud. See on turvaline. See on vaikimisi minu toimimise viis olnud. Meelejärgi olla, tarduda.

Lihtsam on ​olnud seda väikest tüdrukut ignoreerida, sest ta segas mind ja ei lasknud mul olla see versioon endast nagu olen soovinud. Aga ignoreerimine ei töötanud. Proovisin​ ja proovisin ja kukkusin läbi selles.

Keha rääkis minuga​ juba ammu ammu ja ütles: “vaata siia palun”, ma ei kuulanud. Keha ​p​roovis veel​ rääkida. Ma ikka ei kuulanud. Keha kõnetas mind valjemini. Ma valisin mitte märgata​, sest oli muid tegemisi. Keha hõikas. Ma jooksin ta eest minema pidevasse toimetuste tuhinasse. Keha hüüdis. Ei. Mitte midagi. Vastust ei tulnud talle. Keha ​lõpuks karjus. Ta valutas ja pani mind voodisse pikali. Ta tegi tõesti nii palju selleks, et üks hetk ​ometi märkaksin teda…

Ja siis ma tegin seda​, kuulatasin, sest nii valus ja paha oli olla. Ma enam ei suutnud.

“Mida sa tahad mu’st????” sisistasin hammaste vahelt ​talle korduvalt. Heites endale samal ajal,​ ette et ma ju peaksin oma kehaga harmoonias ja heas suhtes olema​, nii on õige. Ma ju teadsin seda, et keha v​äljendab seda, mis toimub minu sees tegelikult. Aga minu sees väänles valu, frustratsioon, viha​, sekka jõuetusega. See varjutas minu mõistust ja varjutas südamehäält. Olin üks suur füüsilise ja emotsionaalse valu pundar. Ma ei tahtnud seda näha.​ Tahtsin ikka ära joosta, aga pagan, jalgu polnud all. Pidin voodis vedelema ja iseendaga olema.

Ja siis tundsin süüd, et kuidas ma olen nii teadmatu ja ​r​umal ja põikpäine, et ma aru ei saa ja ikka ja jälle komistan samade rehade otsa ja kukun käpuli füüsilisse valusse.​

Kukkusin sellesse iseendaga olemisse ja kukkusin sellest läbi. Ja läbi läbikukkumise hakkas selgus tulema.

​Ma ju ei taha seda valu!!

Aga kes siis olen mina, kui ma ei valutagi enam? ​Valust oli saanud osa minu identiteedist. Mis siis veel saab​,​ kui mul ei ole seda? Siis ma pean ise hakkama saama. ​Ja kes siis olen üldse mina, kui ma see väike​ segaduses ja hirmunud tüdruk​ ka enam ei ole? Kuidas lahti lasta identiteedist, mis nii palju aastaid on olnud MINA?

​Ma otsustasin, et aeg on kuulama hakata.

Ja nii palju lugusid on sellel väiksel tüdrukul ​mulle rääkida. ​

Ja kehal on täitsa omad jutud.

Ja see on ilus.

Ja see ​on valus ka.

Aga teistmoodi ei saa.

Vaikselt ​on koorunud selle kooriku alt​ ka päris Mina, ​sest koorik on õhem, palju õhem ja praguneb, sest tema töö saab tehtud. Minust endast on saanud see turvaline konteiner iseendale.

Tasapisi pistab Uus Mina oma nina välja, et nuusutada ELU.

Ohh, millised lõhnad, milline värskus. Päris ohtlik tundub ja tundmatu ka ju… Aga paganama ilus see-eest. Ei saa enam peitu tagasi pugeda, kui korra see lõhn juba ninasõõrmeid on puudutanud.

Olengi elus ikkagi.

Vahepeal seda tunnet küll ei olnud. Ei mäletanudki enam.

​Ja ikkagi - kes ma siis olen selline üldse?

Olen see, kes ei pea enam peitu pugema, vaid julgeb ja soovib oma autentsust rohkem ja rohkem väljendada igas hetkes armastades seda ja nähes kui väärtuslik on olla ehe. Kui lihtne. Julgen olla mina ise, just sellisena nagu ma olen praegusel hetkel​. Ka siis kui ma parasjagu ei ole see tore, heatahtlik ja abivalmis tüdruk. Võibolla olen väsinud, natuke torssis ja suunurgad allapoole. Aga olen vähemalt mina ise. Ja tean, et minu ümber on just need, kes valivad minuga olla ka siis.

Olen nii tänulik Kehale nende õpetuste eest. ​

Ja elujõud hakkab niiviisi ​ka tasapisi kehasse voolama.

Sest tunded on pääsenud liikuma ja see on see, mida Elujõud vajab​ ju eksisteerimiseks - liikumist.

​Sest Elu on liikumine.