PAUS

PAUS.

Mul ei ole selleks ju aega!!

Jah, olen viimasel ajal hakanud rohkem ja rohkem mõistma, kui oluline on paus.

Somaatikas räägime sellest ka päris palju. Ja mitte ainult ei räägi. Aga teeme, hästi teadlikult ja kiirustamata. Meel tahaks ju nii hirmsasti juba edasi põrutada uute tegemiste, väljakutsete ja toimetuste juurde, et ei peaks ainult paigal olema.

Kus siis selleks niisama passimiseks aega on?!?

Aga paus on see aken, tahaks öelda, et isegi portaal, kus asjad hakkavad juhtuma. Kui leian endas tahte ja mõistan, miks see on oluline, siis on lihtsam lõdvestuda ja hetkeks peatuda iseendas. Hetkeks peatuda ja võtta endale aeg. Keset ümberringi möllavat tormi, keset kaost, keset jooksmist.

Korraks seisatan ja häälestun ümber väliselt oma sisemisele. Ja siis märkangi, et

"oeh, ma olen praegu täitsa väsinud ju". Või et

"mulle kuluks praegu ära natukeseks õue värske õhu kätte minna" või midagi sügavamat" näiteks nagu

"lubasin märkamatult enda piiridesse sisse sõita praegu" või

"see ei olnud praegu minu kõrgema hüvanguga kooskõlas".

Paus annab võimaluse vaadata ja kuulatada, mida minu keha ja minu süda räägivad.

Ja siis teinekord piisabki ainult käe asetamisest rinnale, et anda endale märku, et olen siin. Enda jaoks olemas selles hetkes. Olen siin ja märkan ennast, ka vahel raskuses ja valus või kiirustamises.

“Kas on natuke veel ressurssi, et edasi minna ja üsna peagi ongi võimalus puhata?”

Pausi hetkel on võimalik küsida, mida ma vajan praegu, et päevased toimetused ilusti lõpuni toimetada või mida vajan, et energiat juurde ammutada? Või siis on äkki ruumi ka natuke läbirääkimisi pidada oma kehaga?

Igal juhul me loome ruumi iseendasse, et kuulda vastust. Ja me loome ruumi iseendas, et märgata ja tunnustada ennast. Ja pakkuda endale kasvõi seda ühte kätt rinna peal puhkamas, mis aitab meie süsteemil ennast korraks maha laadida ja liikuda närvisüsteemil sammuke puhkamisele ja lõdvestumisele lähemale. Teinekord seda ongi sel hetkel vaja.

Paus on justkui tühi, aga päriselt sisaldab iga paus endas lõputult palju. Just nii palju, kui me oleme valmis vaatama ja tundma ja vastu võtma.

Sest olgem ausad, vahel on paus ikka väga valus ja ei tahaks üldse märgata, mida ta endaga kaasa toob, vaid tahaks edasi põgeneda selle eest. Aga põgenemisetee ei ole jätkusuutlik. Olen omal nahal sellest nüüd aru saanud lõpuks. Kui aga vaikselt ja tükk tüki haaval hakata tooma pausi enda ellu, just täpselt nii suurel hulgal, kui toime suudan tulla, siis sellest praeguseks piisabki.