Mehhiko Väereisi lõpuõhtu jäi just seljataha.
Jagamised, mis tulid südamest ja puudutasid südameid.
Ma olen väga väga tänulik, et Mehhiko on mind vastu võtnud just nii nagu ta on. Tema puudutus on olnud ühtaegu pehme ja jõuline. Lubasin ka endal korraks kukkuda sisemisse protsessi, sest seda Mehhiko teeb - ta toob pinnale asju, mis on jäetud riiulitele tolmu koguma või keldritesse kopitama.
See reis on olnud igale osalejale vägev teekond enesesse - läbi Palenque püramiidide ja dzungli, Oaxaca linnamelu, Monte Alban-i püramiidide, San Jose del Pacifico mägede ja lõppeks San Agustinillo ookeani.
Siin, veel Mehhikos ookeani ääres hilisõhtul istudes, kogen kergust, tänulikkust, armastust. Olen ikka õnnistatud küll.
Me naersime kogu südamest ja lausa kõhust, ka pisaraid nägime ja tundsime, laulsime täiest kõrist, tantsisime ekstaatiliselt, joogatasime ja mediteerisime päikesetõusul, maitsesime kohalikku ja gurmeed, olime koos ja olime eraldi, jagasime ja kogesime vaikust, istusime higitelgis ja higistasime, nautisime niisama olemist, suplesime kuupaistel lainetes ja matkasime looduses, ujusime delfiinidega ja paaditasime krokodillijõel ja see pole veel kõik! Aga las jääb saladuseks ka midagi.
Olen pilgeni täis energiat ja olen ka väsinud. Süda on kerge, aga natuke hell ka, sest lahkuda on kurb.
Iga päevaga tundsime igat ühte reisikaaslastest jälle natuke rohkem, meist sai hoidev ja teineteist märkav perekond.
Sügav tänu kogu Mehhiko Väereisi osalejatele, järgmisel kevadel stardime taas!
Hasta luego!
