Meie elu üks äärmiselt oluline osa on suhted - suhted lähedastega, sõpradega, perega, maailmaga, partneriga, iseendaga. Ometi paistab, et ühe suhte kvaliteet on see, mis loob vundamendi kõikideks muudeks suheteks, mida kogeme siin maailmas. Ja see on suhe iseendaga. Kui väärtustame ja armastame iseend, siis peegeldab maailm meile seda ka vastu. Kui aga ennast kellekski ei pea, materdame ja kritiseerime end pidevalt, siis küll Elu juba hoolitseb selle eest, et seda, mida endale iga päev sisendame, ka välismaailmas kogeda saame. Või siis kes õigupoolest selle eest hoolitseb? Kas Elu või meie ise, kes Elu teadlikult või alateadlikult juhime?
Iga hetk, kus oleme, iga valik ja otsus, mida teeme praegusel hetkel - väiksemat või suuremat laadi, vormib seda, mida kogeme järgmisel hetkel. Ja nii see Elu on üks suur loominguprotsess. Teadlikult või alateadlikult toimub loomine pidevalt - meie mõtted, emotsioonid, tunded ja teod - üks suur ahelreaktsioon ja liikumine. Milline imeline meistriteos ja müsteerium see Elu on!
Meis kõigis on peidus see puhas ja selge olemus, kes tahab avastada, kasvada ja särada. Vahel on ta lihtsalt nii sügaval hirmude ja haigetsaamiste all peidus, et puudub ühendus temaga ja isegi usk tema olemasolusse. Minu kogemus räägib, et läbi seksuaalsuse on üks imepärane võimalus oma olemusega kohtumiseks. Seksuaalsus, mis täidab meid energiaga ja ei tõmba tühjaks, seksuaalsus, milles on ühtaegu nii kirge, armastust, hoitust, märkamist ja kohalolu oma partneri ja ka iseenda suhtes.
Aga me ei saa pakkuda ühtegi eelpool nimetatutest kvaliteetidest täielikult oma partnerile, kui seda iseendale ei paku.
Kuidas me saame oodata, et meie partnerid jumaldaksid meie keha, kui me ise seda ei tee?
Kui igatseme kirge oma magamistoas, siis just kirglikult elamine ka muudes aspektides on äärmiselt vajalik. Kui soovime sügavamat ühendust oma partneriga voodis, siis oleks vaja sügavad teemad sisse tuua ka igasse muusse teemasse oma suhtes partneriga.
Kui soovime kogeda sisemisi orgasme, siis tuleks alustada ise oma keha tundma õppimisest ja avamisest. Partner ei saa pakkuda meile mitte midagi, mida me ise endale ei luba. Ehk et kui partner annab endast parima ja on õppinud selgeks imevõtted ja -tehnikad, siis lõpptulemus sõltub alati nii andjast kui vastuvõtjast. Kui vastuvõtja on alateadlikult oma keha lukku pannud võibolla aastatetaguse traumeeriva sündmuse või mille iganes tõttu, siis see ei toimi. Kui vastuvõtja oma keha ei aktsepteeri, ei suuda seda ise armastusega puudutada või armastusega vaadata, siis ka ei toimi. Kui vastuvõtja tunneb, et ta pole väärt naudingut kogema, siis ka ei toimi. Siin võib olla peidus väga väga palju erinevaid nüansse, mis mõjutavad seda, kuidas kogeme seksuaalsust ja ka Elu laiemas plaanis.
Nii nii oluline on luua hoitud ja armastav suhe iseenda ja oma kehaga. Seda saab teha läbi märkamise ja kohalolu iseenda suhtes. Läbi enese aktsepteerimise ja vastuvõtmise sellena kes ma olen. Läbi enesele andestamise minevikusündmuste pärast ja läbi selle, kui julgen valida iseennast tunnetades, mis minu sisemist harmooniat ja tasakaalu toetab ja mis mitte.
Mida ma päriselt vajan? Mida ma iseendas surun alla? Kus ma endale valetan? Mis mind päriselt sütitab? Kui oluline on leida iseendas vastuseid nendele küsimustele.
Ja keha. See nii imeline, kaunis ja kordumatu. Püha koht, naudingute, rõõmu ja heaolu tempel. Meile kingitud, et kogeda nii paljut oma meelte ja tajudega.
Aga keha vajab armastust, teadlikku puudutust, puhkust, hoidmist, puhastamist, liikumist, vett ja head toitu. Ta ei taha kogu oma energiat panna ellujäämisele. Siis ta ongi stressis ja kasutab kogu ressurssi, mis tal on, igapäevaseks nö tulekahjude kustutamiseks. Pakume talle armastust ja hoolt ja tähelepanu, siis ta hakkab meiega kõnelema ning end avama Sinule. Sinule, kes sa oled tema sisse endale pesa teinud. Sinule, kellel on privileeg teda igapäevaselt kasutada. Ära võta teda ükski hetk iseenesestmõistetavana! Pühitse, naudi ja õnnista oma keha iga päev! Läbi armastuse ja tänu ning neist tunnetest kannustatud tegevuste avaneb keha kiht kihi haaval, nagu lilleõis. Ja kui keha saab vabaks koormast, avanevad temas peidetud ressursid. Need on seal olemas ja ootavad seda päeva, kui pääsevad valguse kätte, et siis luua uutmoodi maailma, kus ongi harmoonia ja armastus.