Oleme praegusel hetkel sunnitud olema eraldatuses - keelatud on koosviibimised, külaskäigud, trenniskäimised.. Väga paljud tegevused, millega oleme varasemalt nii harjunud. Päevast päeva samad koduseinad ja koduseinte vahel samad näod - kas pole mitte tüütus? Mure, kas toitu jagub ikka poodides ja kas raha ikka jagub, et toitu osta.. Hirm kipub salaja võimust võtma. Mis saab edasi? Kui kaua veel see kestab? Kuidas arved tasun? Tahaks ära põgeneda kuhugi… Pea liiva alla peita või pikka unne suikuda ning ärgata, kui kõik see on möödas. Aga mida see kõik meile tegelikult kingib? Mis on selles olukorras positiivset, mida märgata ja enda kasuks tööle panna? Kes otsib, see leiab. Ja nii on alati. Lihtsalt on vaja sisemist huvi ja soovi pöörata olukord ringi ning suunata tähelepanu väliselt sisse poole. See on otsus. Kas ma süüdistan ja kaeblen lõputult ja istun selles augus edasi või leian, et see on üks kuradima hea õppetund praegu, millist varem pole kogenud. See on midagi väga erilist ja võimalus, millist ei pakuta just sageli. Just praegu on ideaalne võimalus hakata tutvuma ühe olulise inimesega meie elus - iseendaga. Märgata, kes on praeguses olukorras minu enesetunde peremees - kas kõik need välised tegurid, mis külvavad hirmu ja paanikat? Kas ma lähen sellega pidevalt kaasa ja kaon sellesse keerisesse ära? Kui palju ma tarbin meediat ning seeläbi veel enam end üles kütan? Kui palju ma sõpradele ja tuttavatele telefoni või sotsiaalmeedia vahendusel kurdan ja kaeblen, kui halvasti kõik on? Või märkan hoopistükkis erinevaid tundeid enda sees, mis käesoleva olukorraga seoses minu seest esile kerkivad ja mida tegelikult üldse tunda ei tahakski. Suunaks oma tähelepanu hoopis iseenda jälgimisele. Et märgata, kas ma töötan praegu iseenda vastu või iseenda poolt. Kas olen keskendunud rohkem tulevikule või praegusele hetkele. Kas heietan peas vaid muremõtteid või püüan leida head igast hetkest. Millele ma keskendun? Juba pannes tähele, mis meie sees toimub ja teadvustades seda iseendale - ka see on kingitus. Kingitus iseendale. Aitäh, et hoolin endast ja küsin enda käest, kuidas mul läheb ja mida ma tunnen. Küsime ju seda pidevalt teistelt. Läbi selle me loome kontakti iseendaga ja oma tunnetega. Kõik tunded on okeid, me ei peaks ignoreerima ühtegi neist, lihtsalt neist teadlikuks saama ja aktsepteerima. Ka hirmutunnet ei peaks maha suruma, vaid selle sisse vaatama. Hoidmagi fookust enda sees nii palju kui võimalik, liikuma peast ära oma kehasse ja südamesse. Küsima, mis on see tegevus, mis viib mind rahuseisundisse ja heasse tundesse ja siis ka tegema seda. Nii palju kui võimalik. Laulma, tantsima, vaatama naljakaid filme, jalutama värskes õhus, kallistama pereliikmeid või lemmikloomaga mängima. Fakt on see, et ükskõik palju meid proovitakse praegu eraldada teineteisest füüsilisel tasandil, siis oleme selles olukorras kõik koos. Kõik käivad läbi keerulisemaid aegu ja on sunnitud oma harjumupärase elu mõneks ajaks kõrvale panema. Kõik oleme mugavustsoonist välja lükatud. Kõigil on teadmatus tuleviku ees. See teadmatus tegelikult ühendab meid. See olukord viib meid kokku ning aitab meile meenutada väärtuseid, mis igapäeva tormlemises sageli ununevad - perega koos olemine, lihtsalt olemine, magamine, katuse omamine peakohal (isegi, kui kuu lõpus pole millegi eest arvet tasuda, siis seda enam väärtustan kodu just praegusel hetkel. Sest tegelikult ju ongi meil olemas ainult praegune hetk ja mis toimub nädala või paari pärast ei tea mitte keegi ja sellesse aega pole mõtet oma väärtuslikku energiat suunata). On ütlus, et seal, kus lõpeb mugavustsoon, sealt algab areng. Me kasvame sisemuselt praegu meeletul kiirusel. Me ühineme omavahel aina rohkem südame- ja mõtetetasandil. Otsime infot, kaasamõtlejaid, põhjuseid, vastuseid, ka toetust otsime ja toetame ise. Helistame sõpradele ja sugulastele, kellega pole ammu rääkinud. Saame jälle lähedasemaks on pereliikmetega. Ning ärgem unustagem tänulikkust. Kindlapeale on kuhjaga väikseid asju igas päevas, mille eest Aitäh öelda. Tänulikkus tõstab meid helgemasse kohta koheselt. Aitäh, et oleme olemas. Aitäh, et päike paistab täna. Aitäh, et olen märkamises ja hoolin iseendast. Aitäh aitäh aitäh.
Hoidkem kokku ja jagagem teistega ikka häid uudiseid, toetavaid sõnu, helgust ja kergust. Just nii loome ja toome seda tunnet iseendasse ja meid ümbritsevasse maailma rohkem.