top of page
Search

Kas olen ka voodis "hea laps"?

Üks põhjustest, miks keha tundlikkus on madal ja raske on orgasmini jõuda, on see, kui lähedushetkedel oleme liialt fokusseeritud oma partnerile. Loomulikult on kaaslasele jäägitu tähelepanu pööramine üks ilusamaid asju, mida talle pakkuda saame. Meie aeg on üks kallemaid ressursse tänapäeval ning kvaliteetaeg, kus tõesti märkame oma kaaslase soove ning pakume talle seda, mida ta päriselt vajab, on väärtus.

Küll aga on kõigega võimalik äärmustesse minna ning ükski äärmus ei ole eluterve. 

Olen nii palju kui seda mäletan, kodus ja koolis olnud hea laps. Ehk väga püüdlikult on olnud minu soov olla kõigile meelejärgi. Selleks, et mind kiidetaks, pandaks tähele, et mitte kedagi vihale ajada, et hästi läbi saada kõigiga, et konflikte vältida, et armastust välja teenida. See on olnud minu lapsepõlves ära õpitud nö ellujäämisstrateegia.

Iga laps vajab armastust, turvalisust, hoolt, tähelepanu, julgustust, tunnustust, tuge, puudutust ja ühendust, selleks, et temast kasvaks eluterve inimene, kes armastab iseennast ja maailma enda ümber. Need vajadused on meil kaasa sündinud, need on justkui kodeeritud meie sisse.

Kui aga mingis eluperioodis lapsepõlves on mõned neist vajadustest jäänud katmata tavaliselt vanemate teadmatuse, oskamatuse ja mitte kohalolemisega, siis õpib laps alateadlikult ära strateegiad, kuidas katmata jäänud vajadustega hakkama saada ja nende raskete tunnetega toime tulla, mis kaasnevad sellega, et vajadused on katmata. Üldiselt on meil kõigil kaasas oma "pagas" minevikuhaavadega. Tuleme enamuses veneajast, kus lapsed eraldati kohe peale sündi emast ning süüa lubati beebidele anda kindlatel kellaaegadel, mitte siis, kui kõht tühi oli. Juba need asjad tekitavad tugevalt esmavajaduste katmata jätmise, milleks on ühendus, puudutus ja toit. Või näiteks pole meid märgatud või armastatud vanemate poolt või on meid maha tehtud või maha jäetud. Laps ei mõista, miks see nii. Tekib süütunne, häbi, viha, kurbus, hirm - rasked tunded, millega ei oska toime tulla ning mida tahaks iga hinna eest vältida. Stsenaariumeid võib olla lõputult. 

Minu üks käitumistrateegiaid on olnud “hea lapse sündroom”. Ehk et olen võtnud endale enesele teadmata rolli või võib ka öelda sellise minikarakteri, kes teeb võimalusel alati nii, et teistel oleks hea ja et pälvida kiitust. Ning seeläbi armastust välja teenida. See roll on nii omaks saanud, et selle mängimine tuleb justkui täiesti loomulikult ja iseenesest. Põhjuse, miks ma seda teinud olen just nii, peitub minu lapsepõlve nö haavades. Sellest pikemalt hetkel kirjutama ei hakka. Ehk millalgi tuleb ka eraldi postitus selle kohta, sest see teema on väga huvitav minu meelest. 

Aga aastaid tagasi enesearenguteele astudes ning oma minevikuhaavadega tegelema hakates, mõistsin, et see on nii - olen “hea laps” ja väga hea selles ka veel! Olen lihtsalt alati arvanud, et olengi nii lahke, sõbralik ja abivalmis oma loomu poolest. Ja kahtlemata need ongi ju väga head isiksuseomadused. Probleem tekib aga siis, kui olen lahke, sõbralik ja abivalmis ka siis, kui oleks tegelikult vaja enda eest seista, oma piire kehtestada ning oma vajadusi arvesse võtta ja väljendada. 

Oma piiride tundma õppimine, nende kehtestamine, oma vajaduste tundmine ja väljendamine on olnud minu jaoks teekond juba aastaid ja tegelen sellega siiani. Tagasi vaadatades aga näen, kui suur on olnud muutus. 

Siit aga tuleb ka koht, et kui “hea lapse sündroom” on väga sügavale sisse juurdunud, siis mängime seda rolli märkamatult ka suhetes ning ka intiimsusehetkedel soovime oma partnerile pakkuda ikka parimat ja naudingut ning selles hoos jätame iseendale märkamata ennast tahaplaanile. Ehk kogu meie tähelepanu on suunatud kallimale, et talle meele järele olla. See on ju minu tavapärane käitumismuster ja toimub justkui iseenesest. Selles kohas on lihtne lasta oma piire ületada, kuna ei tea, kust nad jooksevad ning ei taha ka ju öelda midagi, mis teisele poolele ebamugavust tekitaks ja üldsegi ühendus oma vajadustega on puudu. Kui fookus on täielikult suunatud partnerile - siis see tähendab,  ma ei taju tegelikult, mis toimub minu oma kehas, ma pole ühenduses oma aistingutega ja loomulikult ka naudinguga.

Ütlus “kus on Sinu tähelepanu, sinna liigub energia” on lihtsalt nii võimas ja sügav. Ja seda tarkust silmas pidades, saavad vastused nii paljud küsimused ja lahenduse paljud probleemid. Ehk et kui hoian suurema osa tähelepanust teadlikult vahekorra ajal iseendal, siis hakkan märkama seda, mis toimub minus, mida ma vajan.

Kõige imelisema ühenduse oma partneriga saan luua vaid läbi iseenda, ehk olles ühenduses iseendaga, saab tekkida sügav ühendus partneriga. 80% tähelepanust iseendal ja 20% partneril - võimatu on selles kohas iseennast kaotada või lasta oma piire ületada.

Kui hakata end väljendama siiralt ja läbi südame, siis on see väga ilus, vabastav ja väestav kogemus. See saab juhtuda, kui olla ühenduses iseendaga ja oma tunnetega.

Lõpetasin talvel psühhosomaatilise seksuaalsuse teraapia aastase kursuse. Kui silmivavav, mitmekihiline ja sügav see on! Olen lummatud lausa! Saadud teadmisi soovin jagama hakata ka teraapiate näol üsna peatselt.

Armastades ja märgates isennast peegeldab ka maailm seda meile vastu. Julgegem rohkem seda teha!

80 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page