"Kiirus" on mu teine nimi :)

Ma olen elu aeg kiirustaja, isegi rapsija olnud. Pidevalt on kannustanud mind kuklas tunne, et aega on vähe ja kiiresti kiiresti tuleb asjad ära teha, muidu ei saa valmis. See on olnud selline lõks minu jaoks - pole aega kaotada, pole aega raisata, aega on vähe, aeg saab otsa, asjad ei saa valmis, mina ei saa valmis. Ja selle tundega on kaasas käinud teatav pinge foon - pinge minu kehas, pinge minu meeles ja mõtetes. Ja see pinge on toonud endaga kaasa valu. Valu, mis ei taha ära minna, krooniline valu.

Aastaid ei suutnud ma peatuda ja mitte midagi teha, kuna see tundus mulle aja raiskamisena ja mõttetusena, millele järgnes süütunne. Pidevalt oli vaja olla produktiivne ja kasulik - kasulik kellelegi ja kasulik iseendale. Kunagi ei olnud piisavalt ja ma ei olnud piisav.

See on olnud väga energiamahukas programm minu sees ning pidevalt olen ennast kokku jooksutanud ja tühjaks tõmmanud. Näen siin vanematelt õpitud programme, ellujäämisstrateegiaid lapsepõlvest, ühiskonna survet ja soovi mahtuda raamidesse, teistele meeldida, välja teenida tunnustust ja armastust.

Olen aastatega lähemalt tuttavamaks saanud selle osaga minust. See ei ole ju päris mina, see on äraõpitud programm, minu üks isiksus, minikarakter võib öelda. Olen ta nimetanud Kiirustajaks.

See Kiirustaja minu sees - ta on endiselt osa minust - aga näen teda selgemalt, tunnen kiiresti, kui ta pead tõstab, märkan teda ning tunnustan teda selle kõige hea eest, mida ta on minu ellu toonud. Tänu temale olen palju asju reaalselt ära saanud teha, mul on oskuseid, mille üle olen väga tänulik ja õnnelik. Oskused, mis vajavad töö tegemist iseendaga, aja panustamist ja mis on ääretult kasulikud ja nauditavad.

Ma olen oma sisemise Kiirustajaga soojad sõprussuhted loonud ning lõpetanud vajaduse temaga sõdida ja teda oma vaenlaseks pidada. Jah, vahel on ta tõesti nagu pöörane taltsutamatu hobune, kes ülepeakaela lõhkuma ja rapsima kipub, aga mul on olemas tööriistad, kuidas seda hobust taltsutada. Mul on olemas teadmine ja kogemus, et läbi osade aktsepteerimise isendas ja omaks võtmise, on võimalik neid ise suunama hakata ja enda heaoluks rakendada.

Jah, see on olnud tore teekond, mis jätkub edasi. Mind on väga aidanud ja toetanud teadlik aeglustumine ja somaatilised kehapraktikad, läbi mille ühenduda osadega endast, nendega sõbraks saada ning näha seda kingitust, mida nad endaga on kaasa toonud.

… Ja hingan sisse ja aeglustun ja lähen edasi…