Kas me päriselt ka tahame saada parimaks versiooniks iseendast?
Mis juhib või lausa sunnib meid käima sisemist arenguteed? Hea on korraks peatuda ja küsida iseendalt seda küsimust.
Kas see on keegi, kes räägib Facebookis või Instagramis, et eneseareng on äärmiselt oluline ja sellega peaks tegelema iga enda arust intelligentne inimene? Või tuleb surve hoopis inimeselt, kellega olen lähisuhtes. Või ei tule sealt survet, aga lihtsalt soovin rohkem tema moodi olla ja temaga ühte keelt rääkida ning samal lainel olla hirmust teda kaotada?
Või on see tegelikult mingi tung, mis tuleb päris sügavalt ja minu enda seest? Sellisest kohast, millele ei oskagi nime ega seletust anda, aga see on tugevalt tuntav igal sammul. See on see, mille tõttu jälle leiame end internetiavarustes surfamas ja mingitel põnevatel lehekülgedel/artiklitel peatumas, mis avavad salauksi kuhugi nähtamatu maailma ning inimteadvuse ja -keha mõistmise ja tunnetamise keerdkäikudesse.
Kui päriselt endale otsa vaadata ja vastata ausalt sellele küsimusele, saab ilmselt ka selgeks tõsiasi, et kui soovime arenguteel käia mõne välise mõjutaja tõttu, siis on väga raske ennast sundida mingitele praktikatele, mis on aega- ja järjepidevust nõudvad. Ja reeglina just seda nad on. Just sundida, sest selliselt omandabki mingi tegevus sundusliku olemuse, mis on justkui tüütu kohustus. Tihti otsime vabandusi, miks see ja teine tegevus parajasti asjakohane ei ole ja mille tõttu tundub õigem see edasi lükata homsesse. Pole aega, pole tuju, pole energiat, pole motivatsiooni.
Aga kui sisemus muudkui ise igatseb rohkem teada, rohkem kogeda, rohkem mõista ja oleme uuele avatud, siis hakkab juhtuma midagi, mida võiks kutsuda maagiaks - elus hakkab juhtuma veidraid asju, kohtume huvitavate inimestega, kellega kohtumisest võibolla alguses ei oskagi välja lugeda, mida see muutis või mulle andis. Aga hiljem taipame, et see oli üks uks mis avanes ja juhtis mind edasi järgmisesse peatusesse, kust sain teada midagi uut ja silmiavavat iseenda kohta.
Ja nii hakkabki lahti rulluma imeline ja seiklusterohke teekond, kus kogeme midagi, mida pole iialgi kogenud; tunneme midagi, mida pole iialgi tundnud; paneme tähele midagi, mis on kogu aeg olemas olnud, aga millest mingil põhjusel kogu aeg mööda vaadanud või kõndinud; kohtume põnevate inimestega, kes on meie juurde jõudnud, et meile midagi õpetada või meid suunata järgmise sammuni arenguteel ning peegeldavad meile iseend; sattume uutesse kohtadesse, huvitavatele üritustele ja kummalistesse situatsioonidesse.
See kõik toimub just selleks, et jõuaksime lähemale iseendale, et hakkaksime rohkem märkama, mida ma tegelikult vajan ja miks ma siin üldse olen, et hakkaksime käima oma südameteed, leiaksime elus üles just need asjad ja inimesed, kes sütitavad meid seestpoolt põlema ja panevad meid elama kirglikult ja tundma end täiega elus.
See kõik toimub just selleks, et lükata meid arengusse, mis raputab meie pealt maha vanad mustrid ja blokeeringud, mis takistavad meie tõelisel olemusel välja paista ja särada. See kõik toimub just selleks, et saaksime parimaks versiooniks iseendast.
Teekond on alanud. Teekond, kus märkame, avastame, oleme tänulikkuses, oleme kogemises, oleme hetkes. Teekond, mis on lõputu, elukestev ja nii meeletult ilus.
Imelist teekonda Sullegi, Armas.