top of page
Search

Pealiskaudsus. Ehedus. Hallid varjundid.

eloviirmann

Algne olemus igatseb ühenduse järele. Päris eheda ühenduse järele, mis toob kokku hinged nende ürgse ja ka haavatava nurga pealt. See on see ühendus, mis päriselt täidab ja toidab meid. Aga kui palju ma jagan endast välja neid osi, mis on haprad, haavatavad, õrnad ja peidus?


Minu ümber on sageli palju inimesi, aga vahel tunnen ennast sellegi poolest natuke üksildasena. Selle pärast, et olen otsustanud väljapoole jagada ühenduste loomiseks vaid neid rõõmsameelseid ja säravaid osasid, mis teistele meeldivad ja mille pinnalt on justkui kerge suhelda. Samas on minu sees osad, mis on väsinud, tardunud ja suletud. Nende osade pealt ma ühenduda ei vali, sest see võib põhjustada teistes inimestes ebamugavust, paneb neid halvasti tundma või nad ei taha äkki minuga siis enam olla? Ja ma jätan nad varjule, peitu enda sisse. Ja see on ju ka okei niimoodi. Aga ühendus, mis nõnda tekib, ei ole täielik, sealt on justkui mingi oluline osa puudu. See jääb pealiskaudseks ja natuke tühjaks. 


Suhted meie kõigi eludes ongi väga erinevatel tasanditel ja sügavuse astmetel. Me ju ei peagi ja ei saagi jagada kõigiga kõiki osi endast. See oleks mõeldamatu ja väga energiakulukas.

Aga ümbritsetuna inimestest tunda end üksildasena ei ole ka päris see, mida kogeda tahaks. 

Olen väga hakanud valima neid sõnu, kui keegi küsib “kuidas sul läheb?”. Kas ta päriselt ka tahab teada ja on valmis kuulama minu vastust?  Isegi siis, kui see vastus ei ole “hästi”. 

Olen hakanud veel rohkem valima neid kohti, kuhu soovin minna ja kellega aega veeta - 

Kas need on inimesed, kellega julgen ühenduda ka sügavamatel ja õrnematel tasanditel? 

Kas see ruum, kus jagan neid kohti on ikka turvaline, kus minu häbelikumad ja peidetumad osad ka saavad välja tulla ja tunda ennast hästi? 

Selles kohas saan tunda ehedust ja autentsust, ma ei pea varjama endast osi, kes praegusel ajahetkel on väsinud või tühjad. Ka need osad minust saavad ühenduda teistega ja kui seda teen, siis tunnen ennast täielikult vastuvõetuna teiste poolt ja ka iseenda poolt. Sest olen usaldanud iseennast jagama neid varjatud osi. 


Minu jutt kisub kuidagi melanhoolseks siin täna. Ilmselt seeõttu, et olengi aegajalt kogenud, et olen väsinud ja energiakriisis ja maailm kajab vastu hallimates toonides. Aga mida jagada tahtsin tegelikult on see, et olen väga tänulik inimestele enda ümber ja nende ühenduste üle, mille sügavus või pealiskaudsus lõppeks sõltub ju minust endast ja sellest, kui palju olen täna valmis jagama teistele. Ja igat moodi on hästi, lihtsalt nii nii oluline on lubada aegajalt tulla nähtavale valguse kätte ka peidusolevatel osadel, sest siis saavad nemad ka tunda, et neid on märgatud ja tunnistatud. Ja see on tervendav. See ei tähenda, et ootan, et keegi lahendama hakkaks, lihtsalt kuulamine on täiesti piisav. 

Pilt ei olegi alati ühesugune kirkavärviline. Ja selline see elu ju ongi, eksole?


38 views0 comments

Recent Posts

See All
PAUS

PAUS

Comentários


bottom of page