Seksuaalsus - see sõna kannab endaga kaasas väga palju varjundeid. Selle sisu on olnud uurimise, katsetamise, kogemise, meelelahutuse jne objektiks aastakümneid ja kindlasti aastatuhandeid. Me oleme seksuaalsete olenditena siia ilma sündinud. Võibolla püüab keegi sellele vastu vaielda - et see pole tegelikult eksisteerimiseks vajalik ja on väga võimalik elada ilma selleta. Kuid ometi ei saa vastu vaielda asjaolule, et läbi seksuaalsuse oleme oma ema üsast ilmale tulnud. Ning kui seksuaalsus puudub meie eludest, siis jah, ära me ei sure. Vähemalt kohe mitte. Aga mis kvaliteedis me elame? Millega kompenseerime need puudujäägid, mida seksuaalsuse puudumine meie elust põhjustab.
Eluterves seksuaalsus peitub õnne ja tervise võti. Eluterve seksuaalsus võimaldab meil katta mitmed elementaarsed vajadused, mida nii meeste kui naistena kogeme - lähedusvajaduse, füüsilise puudutuse vajaduse, jagamisvajaduse. Kui see koht on puudulik, siis kipub meid närima mingi sõnuseletamatu tühjus, mis tuleb seestpoolt, oleme rohkem stressis, ärevuses, pinges. Ja on pidev soov millegi järele.. Aga mille? Ega seda isegi ei oska tihti defineerida, aga no kindel on see, et üks rammus koogitükk või pokaal veini parandavad küll olukorda. Vähemalt korraks. Selline juba on meie loomus - kui midagi on puudu, siis on vaja seda asendada. Isegi kui see aseaine pakub meile vaid lühiajalist ja ajutist kergendust. Mul armas sõber tavatses öelda, kui korterikaaslane taaskord külmkapiust paotas - “Kas Sa vajad kallit?”
Ehk et mis toob meid muudkui kööki ja külmkapi juurde tagasi, kui tegelikult on kõht juba täis söödud… Jah, põhjus tõenäoliselt peitubki kuskil sügavamal, kui esialgu arvata oskame. See võib ka olla lihtsalt igavus ja soov midagi näksida, et tegevust oleks. Aga see võib ka olla hingepõhjast karjuv vajadus läheduse, nahk-nahakontakti, intiimsuse, armastuse jagamise järele. Inimhing lihtsalt vajab seda terve ja õnnelik olemiseks. Lihtsalt oleme korjanud endale kiht kihi haaval ümbritsevast maailmast pagasit, mis lämmatab neid hingelisi ja sügavaid tundeid, mis tahaksid loomulikus olekus lihtsalt vabalt voolata ning väljenduda. Aga nad on mattunud hingehaavade, allasurutud emotsioonide ja ühiskonna kootud mustrite alla, mis ütlevad meile, et peame olema tugevad ja ei tohi oma emotsioone välja lasta paista, muidu põrume, ära jumala eest näita ennast haavatavana, eksimused pole lubatud siin ilmas ja paljugi veel. See, kuidas salamisi ümbritsev meid kujundab, on kohati isegi julm. Aga see on ka valik, sest alati on võimalus valida teadlikkus; alati on võimalus valida, mida ma endasse lasen; mida ma endast läbi lasen voolata ja ei suru alla; kuidas reageerin asjadele, mida pole minu võimuses muuta. Alati on võimalus valida mind ennast ja hakata endasse kuhjunud kihte maha raputama, et lõpuks saaks avalduda minu tõeline olemus ja seksuaalsus. Et mahakooritud kihtide alt näeksin selgelt, mida minu hing ja minu keha tõeliselt vajab ning saaksin astuda julged sammud selles suunas, et neid oma ellu looma hakata. Ilma kihtideta, ilma maskideta..